Ando Tulvik: Hoidkem rahva ajaloolist mälu!

Ando Tulvik: Hoidkem rahva ajaloolist mälu!

03.04.2017

25. märtsil 2017 möödus 68 aastat märtsiküüditamisest, inimsusevastasest kuriteost Eesti, aga ka Läti ja Leedu rahva vastu. Moskva kommunistliku terrorirežiimi genotsiidiakt meie rahvaste vastu pandi toime Stalini isiklikul juhtimisel. Väljasaatmisele kuulusid tegusamad meie hulgast, keda punarežiim nimetas natsionalistideks, kulakuteks, metsavendadeks, riigireeturiteks jne.

Eri allikail küüditatute arv varieerub. Ühtedel andmetel saadeti nn eriasumisele Eestist 21 570 inimest. Noorim neist oli kolme päevane imik, vanim 95 aastane naine. Sihiteadlikult Siberi karmimatesse piirkondadesse saadetuist suri asumisel ligi 15 protsenti. Küüditamise eest õnnestus Eestis varjuda 10 357 väljsaatmise nimekirjadesse kantud isikul. See ei olnud aga pääsemine. Nad muutusid koduta ja julgeolekuorganite poolt tagaotsitavateks. Kokku küüditati Balti riikidest
operatsiooni ,,Priboi’’ ehk ,,murdlaine’’ käigus üle 92 tuhande inimese, küüditajaid oli ligi 76 000.

Nagu meile teada, on juudi rahva vastu II maailmasõja käigus holokaustis osalenuid otsitud, jälitatud, kohtu alla antud jne. kogu sõjajärgse aja. Küüditamisoperatsiooni läbiviijaid aga autasustati ordenite ja medalitega ,,lahinguliste teenete’’ eest. Vanasõna ütleb: ülekohus ei seisa kotis. Ükski vale, relva ja vere hinnaga kokku pandud impeerium ei ole ajaloos püsima jäänud.

Küüditamise eesmärk oli külvata inimestes ebakindlust ja hirmu, nii oli uuel okupatsioonivõimul end kergem kehtestada. Küüditamine lahutas inimesed kodumaast, tihti ka perekonnast. Nad määrati sunnitööle ning allutati ideoloogilisele terrorile. Viimane tähendas lahti ütlemist oma kodumaast, tõekspidamistest, kultuurist, rahvusest-venestamisest Nõukogude Liidu kodanikuks saamise sildi all.

Arvestades, et eelnimetatud koletust kuriteost on möödunud pea inimpõlv, me oleme taastanud oma riigi, peame eluga edasi minema ja lähemegi. Aga me ei saa ega tohi meie rahva vastu toime pandud kuritegusid unustada. See on üks osa meie ajaloolisest mälust, meie identiteedist. Raadio ja televisioon teevad siin tänuväärset tööd. Käesoleva aasta 25. märtsi uudistes leidsid kajastamist mälestusüritused Tallinnas, Pärnus, Haapsalus, Kohtla-Järvel jm. Tallinna üritusel osales EKRE noortekogu ,,Sinine Äratus’’.

Eesti Konseratiivse Rahvaerakonna volikogu liikmed asetasid pärja küüditatute mälestuskivi juurde Paides. 68 aastat tagasi toimunut meenutas erakonna esimees Mart Helme. Pärg asetati ka EKRE Järva-ja Viljandimaa ringkonna nimel aseesimehe Arvo Imsi poolt.

Meie riigi ja rahva huvidele vastavaid otsuseid saab teha ainult Eestimaa ajalugu tundes ja kogemustega arvestades. Seetõttu on oluline, et ka järgnevad põlvkonnad teaksid, mida eelnevad põlvkonnad on üle elanud. Eestimaad eri aegadel valitsenud võõrvõimud on püüdnud meie ajalugu moonutada neile sobivas suunas, lähtudes põhimõttest-tõde on nii kallis asi, et selle valvel peab seisma ka vale. Kuid rahva seas on levinud ütlemine: tõde tõuseb ja vale vaob. Mõistagi ei ole ühegi rahva ajalugu kannatuste rada. Eesti jaoks on eriti tähtis omariikluse toonud Vabadussõda. Oluline on rahva ajaloolist mälu hoida ja meelde tuletada.

Möödunud aasta võidupäeval, 23. juunil korraldas EKRE Järva-ja Viljandimaa ringkonna juhatus esimees Rein Suurkase eestvõttel austusavaldused ja pärgade paneku Eesti Vabadussõja mälestusmärkide juures Viljandis, Paides, Tõrvas, Karksi-Nuias, Järva-Jaanis, Kärstnas, Peetris ja Müüsleris. Viljandis kõneles küüditatute mälestuskivi juures Järva-ja Viljandimaa ringkonna juhatuse liige Aare Pällin. Aktiivne vastukaja näitas, et see läks rahvale korda.

Nagu ütles vana Kalev meie rahvaeeposes: käi kindlalt, nõua õigust, aeg annab arutust!

Ando Tulvik,
EKRE volikogu nig Järva-ja Viljandimaa ringkonna juhatuse liige

 

 

Kommentaarid