Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Edgar Savisaar 66! „Jeesus Vissarionovitš – Punatsõ pääga poisikõnõ“

-
31.05.2016
SERIAALI SAVISAARE PROTSESS LINASTUS

PEATÜKKE EESTI POLIITIKA AJALOOST:

Kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne selliseks, kellele ongi kõik lubatud- tuleb jälgida punapäid nagu Hans H Luik, Endel Siff, Mati Polli ja siis veel üks Vastse-Kuuste poiss.

Ühel päeval selgus et oleme Edgariga kolleegid. Lõpetasime Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna aastal 1973, mina psühholoogina päevases, Edgar ajaloolasena kaugõppes. Aktusel, kus me koos Mart Helmega diplomid saime, ei märganudki teda.

1997. aastal tegin Kuku Raadio linnahalli keldris oma „Mister Mälbergi Maailma“- kahe tunni pikkust isekat ja omameelset jutupidu, mida rahvas armastas ja kriitikud vihkasid.

Mingi hetk korraldati Savisaarele „lindiskandaal”. Lindistamine ja pealtkuulamine  on tänapäeval  titepiuks – riik ise lindistab täiega. Jälle kõlab telefonis väljend nagu õndsal vene ajal: “ See pole telefonijutt“. Vana puhmaskulmse Leonidi ajad tulevad tagasi  koos riigiparteide põlisvõimuga – riigikoolid ja kinnisvara, laevad, rongid, lennukid ja rahakraanid.  Tallinna Sadam, Kulka, KIK, EAS, Leader, Kredex, Innove, jt on riigiparteilaste määrata.

Tol hallil ajal, 20 aasta tagasi, läks Edgar põranda alla, sisepagulusse Hundisilmale. Nüüd ta enam nii ei tee, on juurde õppinud, murrab kohe ise pealiinile. Vaadake Tallinna TV 5-osalist „Savisaare Protsessi“, kus näitleja Savisaar teatab  kohtus: „Need kes peaksid siin kohtu all olema seda ei ole!“ Seriaali  lõpus mõistetakse õigeksmõistnud kohtunik ise süüdi talaarinööbi puudumise tõttu. Stsenaristid on järginud  Kafka „Protsessi“ allegooriat….

Ka skandaalide korraldajad muutuvad ajaga leidlikumaks – meenutagem kasvõi viimast, kaudsete tõenditega jõhkrat Villutappu. Reiljan jättis elektrijaamad ja riigimetsa eestlastele, tegi Rüütlist presidendi – seda ei võinud pika vihaga T.H.I. ja Kranichi kaardivägi kannatada. Riigi justiitsmusklid ja võimurusikad pandi  käima, ajakirjandus lämises ketikoerana kaasa. Poliitoligarhia  hekseldab tuima halastamatusega uut karistusregistrit täita, kus juba üle poole allesjäänud rahvastikust – iga teine eestlane on Eesti riigis kurjategija!

Aga tollal, 20- aastat tagasi, kuulutasin välja saate Edgar Savisaarega, teadmata kas tulijat ennast ikka on. Valmistusin halvimaks: võib-olla tuleb endal Savisaarest kaks tundi täis rääkida, kuidagi ei õnnestunud peidus Edgarit tabada, et temaga isiklikult kokku leppida. Vaid tollane ustav Vilja suhtles minuga.

Saatepäeva õhtu oli käes. Minutid jooksid, aga külalist polnud. Kirjutasin paberile mõned märksõnad, et end kuidagi teemasse viia. Lindiskandaal  kui selline  mind ei huvitanud –teadagi, traageldatud ja korraldatud asi! Küll aga paelus isiklikult tundmatu  põlvkonna- ja  ülikoolikaaslase Edgar Savisaare, Rahvarinde ja Balti keti ning laulva revolutsiooni sangari  isiksus ja kujunemistee.

„Mister Mälbergi Maailma” kõll Lauri Saatpalu häälega sisse loetud, saade juba käimas kui Edgar viimaks ähkides ja puhkides stuudiosse sisenes. Lükkasin talle paberi  ettevalmistatud saateplaaniga ning lasin muusika peale. Edgar vaatas mu saateplaani ja ütles kuivalt: „Sellist saadet me ei tee!”

Sekund jäi  reageerimiseks…„Head kuulajad …Tere õhtust!“

Paus!… Pausi tuleb osata välja pidada nii, et kuulajad jääksid ärkvele. „Head kuulajad  Harjus, Virus, Valgas ja Viljandis…

Paus!!!…Mul on täna külas minu ülikoolikaaslane Edgar Savisaar, keda ma isiklikult ei tunne. Aga…aga,… Ma olen temast kuulnud kui Vastse Kuuste poisist…”

Edgar mühatas ebamääraselt justkui naeratades. Jätkasin: „Ma olen kuulnud, et „ ku tuu punatsõ pääga poiskõnõ kuuli tull ja ubinit üteh es olõ õkva sai pessä … Kelle jutt see olla võis?”

Savisaar läks kohe rõõmsaks ja hakkas pajatama oma koolisõpradest, kuusehekist, mis Kagu- Eestis Venemaa avarustelt lõõtsuvat tuult tõkestas ning Vastse-Kuuste maanteest ja selle tagusest õunaaiast, lapsepõlvekodust. Saade läks kenasti käima. Rääkisime rändlindudest ja metsatalust ning jõudsime lõpuks nagu kaks haritlast omavahel ajalookäsitluste juurde. Vestlesime meeldivalt ja huvitavalt kuni ühel hetkel mainis Savisaar Eino Tammerit pahasoovliku ajakirjaniku näitena (teatavasti oli Tammer just äsja Vilja rongaemaks kutsumise eest kriminaaliks tehtud). Kesköö käes ja saade läbi. Surusime Edgariga kätt ja lahkusime.

Mõne aja pärast kutsuti mind politseisse ülekuulamisele. Selgus et Tammeri avalduse põhjal oli algatatud laimamise kriminaalasi. Mäletatavasti, oli aeg, kus igal enesest vähegi  lugupidavalt tegijal, siinkirjutaja kaasa arvatud, pidi olema oma isiklik krimasi. Kellel polnud oli luuser ja Valli baaris polnud temaga millestki rääkida.

Ülekuulaja andis mulle raadiosaate lindistuse väljatrüki ja palus hinnata kas Savisaar on laimaja. Tunnistasin kirjalikult, et tegemist oli vaba ajakirjandusliku mõttevahetuse,  belletristliku vestlusega vanade ülikoolikaaslaste vahel ning mingit laimamist siit otsida ei tasu.„Tublid politseimeistrid“, lisasin lõppu, „ehk kasutate  oma nappe ressursse varaste ja mõrtsukate tagaajamiseks“ Nõndaviisi, sinna see asi jäigi.

 Aastal 1999. kevadel tegin metsanädala puhuks installatsiooni „Puuparlament” Tammsaare parki. Iga äsjavalitud Riigikogu saadik sai nii pika palgi kui tema poolt rahvas hääli andis.  Edgar Savisaar oli kogunud kõige rohkem – 13 642 häält.

Kuidas nii pikka palki pargi kõnniteele üles seada? Küll targutasid tehnikateadlased ja insenerid. Lõpuks otsustasin, et las ülejäänud keskerakondlased toetavad oma lühemate palkidega Edgar Vissarionovitši  (viinavõtmise käigus pillatud Raivo Palmaru lennukas hüüdnimi!). Köitsime terve Keskerakonna fraktsiooni ühte punti, mis seisis Tammsaare tusase pilgu all kenasti  kuni viisime kogu Puuparlamendi Räpinasse. Esmalt lagunes Koonderakonna kasin palgipunt nagu eluski.

Saabus Puuparlamendi avamispäev. Kaamerad ja mikrofonid ummistasid  Tammsaare pronkskuju esist –  meediasündmus missugune! Saabus Savisaar  koos teda saatvate keskerakondlastega. Pildistati ja filmiti. Panin „Eesti Looduse“ kaamera käima ja TV3 mütsi pähe: „Näed sul, Edgar, on ju kõige pikem!”

Savisaar seisatus hetke, taipas kahemõttelist nalja ning alustas häirimatult kaamerasse: „Jah, eks minagi ole metsa poolt. Elan ju Hundisilmal, kus mets ümberringi…“

Edasi läks jutt juba paraadlikuks ja rohkem ma ei filminud. (vt.http://film.envir.ee/  Puuparlament)  

Viimati kohtusin Savisaarega Hardo Aasmäe ärasaatmisel 5. jaanuaril 2015. Kabel oli rahvast nii täis, et sain vaevalt puudutada tema õlga: „Ole terve, Edgar!“

Paar kuud hiljem lamas ta teadvusetuna Tartu ülikooli kliinikumis. Tuli teispoolsusest tagasi jäseme jagu lühemana, ent võitis parteiesimehe valimised. Ninasarvik, elusalt või surnult,  murrab alati ringist välja – poliitilisse ellu ja Eesti ajalukku! Õnne läheb ikka vaja ja seda põlvkonnakaslasele soovingi!  

Kalle Mälberg

FOTO: PM/Scanpix