Henn Põlluaas: 10 aastat pronksiöödest ehk kuidas äratati elajas

Henn Põlluaas: 10 aastat pronksiöödest ehk kuidas äratati elajas

26.04.2017

Pronksiööde (26.-29. aprill 2007) eelmäng algas juba mitu aastat enne dramaatilisi sündmusi. Okupatsioonirežiimi tähtpäevadel pronkssõduri juures korraldatud demonstratsioonid, kus osalesid alati ka Vene saatkonna esindajad, muutusid aasta-aastalt üha massilisemaks ja väljakutsuvamaks.

Kui alguses käisid seal enamasti vaid nõukogude veteranid, siis iga korraga lisandus neile üha rohkem ka nooremaid inimesi, kes kandsid rinnas Georgi linte, käes punalippe ja südames vaenulikkust Eesti riigi vastu. Tegemist ei olnud enam langenute mälestamise, vaid provokatsiooni ja kremlimeelsuse väljendamisega. Kõike seda saatis Vene propaganda turmtuli, mis oli suunatud Eesti kui natsiriigi vastu.

Asi oli hull juba 2005. aastal, mil siinkirjutaja esitas politseile avalduse keelata riigivastaste meeleavalduste korraldamine, kuid selle asemel viis politsei Tõnismäelt minema hoopis vene äärmuslaste poolt rünnatud Jüri Böhmi, kellelt üritati käest rebida Eesti lippu. Sellest, et tal oli piketi jaoks olemas ametlik luba ja kinni pandud ka aeg, ei hoolitud.

Trikolooriga Tõnismäele tulemine keelati üldse ära ning seal Eesti lipuga viibinud Jüri Estam mõisteti selle eest kohtus süüdi. Eesti Vabariigis oli (on?) järelikult kohti, kus seaduslik riigivõim ei kehti ja kus ei tohi Eesti lippu lehvitada! Samas ei takistatud Tõnismäel Eesti okupeerimise ning Tallinna ja poole Euroopa vallutamise tähistamist ega punalippude lehvides Eesti vallutanud punasõdurite ülistamist, kes ei olnud eesti rahva silmis midagi muud kui stalinistlikud okupandid, röövijad, vägistajad ja küüditajad.

Toimuva tõttu aktiveerusid eesti rahvuslased. Korraldati kõnekoosolekuid, ajalookonverentse ja vastudemonstratsioone, kaasa arvatud leinalintidega okastraatpärgade viimist pronksokupandi juurde. Pöörduti korduvalt ka valitsuse poole ning nõuti ažiotaaži tekitava kuju viivitamatut äraviimist ja riigivastase tegevuse peatamist. Seda nõudsid ka paljud teised ühiskondlikud organisatsioonid ja isikud. Näiteks Eesti Demokraatlik Rahvuslike Jõudude Koostöökoda, mida siinkirjutajal oli au juhtida ja kuhu kuulus enam kui kakskümmend erinevat organisatsiooni: Vabadusvõitlejate Liit, Memento, Vigastatud Sõjameeste Ühing, Tartu Rahu Põlistamise Selts, Soomepoiste Ühing, Reservohvitseride Kogu jne.

Oodatud resoluutse tegutsemise asemel loobiti kaikaid kodarasse hoopis patriootlikele ringkondadele. Just tollest ajast pärineb mõistusevastane rahvuslaste käsitlemine äärmuslastena, mille taga oli ilmselt riigireeturina süüdi mõistetud vene agent Dressen, kelle töö KAPO-s oli äärmusluse monitoorimine. Samasugust sildistamist kasutavad nii vasak- kui ka paremliberaalid veel tänagi.

Agaralt tegutsesid ka Vene saatkonna diplomaadid, kes kohtusid kremlimeelsete vasakäärmuslastega, näiteks Andrei Zarenkoviga Konstitutsioonierakonnast ja Dmitri Linteriga Notšnoi Dozorist (Öine Vahtkond). Mõlema isiku ja organisatsiooni tegevus muutus pärast iga kohtumist üha aktiivsemaks. Notšnoi Dozor organiseeris Vene saatkonna rahastusel ööpäevaringse vahtkonna Tõnismäele.
Kaitsepolitseile ei jäänud märkamata ka Vene eriteenistuste agentide tihenenud visiidid Eestisse.

Jaanuaris 2007 leidsid Reva ja Zarenkov, et „võimule on vaja näidata, et ta ei ärataks elajat. Las võim teab, et elajas on tõesti olemas, lihtsalt ta magab”. Klenski edastas Öise Vahtkonna liikmetele üleskutseid, kus räägiti mobilisatsioonist ja valmisolekust number üks. Kutsuti kõiki esimesel kutsel välja tulema. Märtsis üllitas Klenski kirjutise, milles lubati monumendi eest ohverdada isegi elu. Venelaste seas hakkasid levima lendlehed ja internetiüleskutsed lõpetada venelaste rõhumine ja diskrimineerimine, kukutada „fašistlik“ valitsus ja võtta võim enda kätte.

Sellises olukorras jõudis valitsus lõpuks arusaamisele, et olukorra eskaleerumise takistamiseks tuleb midagi ette võtta. Enam ei saanud pead liiva alla peita. Tõnismägi piirati traataiaga ja asuti tegema ettevalmistusi kuju äraviimiseks. Tehti seda aga äärmiselt amatöörlikult, aralt ja asjaga venitades. Esmalt korraldati platsil väljakaevamised, saamaks teada, kas üldse keegi on sinna maetud, arutati, kas kuulutada koht hauaplatsiks, meeleavaldused hauarahu rikkumiseks jne. Info valitsuse kavatsusest lekkis aga välja. Kas lekitajaks oli Simm või Dressen või keegi muu, ei tea. Õige aeg tegutsemiseks lasti otsustusvõimetult mööda. Olukord pingestus mitte päevade, vaid tundidega.

Järgnenut mäletavad kõik suurepäraselt. „Elajas“ ärkas. Rahutuste käigus õnnestus pronksokupant siiski märkamatult teisaldada. Tervelt kaks päeva märatsesid venelaste hordid pea takistamatult terves kesklinnas. Autodest jagati varakult valmis tehtud ründevahendeid, torujuppe ja metallvardaid. Rünnati politseinikke, rööviti poode, lõhuti vaateaknaid, keerati autosid katusele, põletati kioskeid, joodi, kakeldi… Kõike seda saatsid Eesti riigi vastased sajatused ja hüüded „Rossija, Rossija!“. Sama üritati ka Ida-Virumaal, kuid seal pandi Kaitseliidu poolt asjale kiirelt punkt. Me võime ainult tänulikud olla, et märatsemine vallandus varem, kui organiseerijad olid planeerinud ja et riigikukutamise katse sumbus lihtsalt märatsemiseks. Riigikukutajad väsisid lõpuks ja politsei noppis agressiivsemad ükshaaval ära.

Au ja kiitus politseinikele ja kaitseliitlastele, kes olid väljas korda tagamas ja erinevaid objekte kaitsmas, kuid siiani on jäänud vastuseta küsimus, miks lasti märatsemisel nii kaua takistamatult kesta, miks näidati riiki viienda kolonni ees võimetu ja nõrgana. Märatsejad oleks saanud võtta kinni kohe Tõnismäele kogunemise alguses või nad lihtsalt laiali lüüa, kuid prevaleeris hirm, ebaprofessionaalsus ja otsustamatus. Siseminister, kes selle eest vastutas, oli pärit sotside ridadest.

Kuigi president Ilves lubas, et kõik süüdlased saavad karmi karistuse, kuulutas vene rahvusest kohtunik Violetta Kõvask rahutuste ninamehed, kellele prokurör oli nõudnud karistust rahutuste korraldamise eest – Dmitri Linteri, Maksim Reva, Dimitri Klenski ja Mark Sirõki –, süütuks. Vähe sellest, neile määrati lõpuks sadade tuhandete kroonide ulatuses valuraha „valesüüdistuste“ ja vintsutuste eest. Kahtlustati, et kohtuotsuses mängis rolli kohtuniku tütar, kes andis allkirja pronkssõduri „kaitseks“ ja Eesti politsei „jõhkruse“ vastu ja kes väidetavalt olevat osalenud rahutustes ka ise.

Otsus tekitas avalikkuses äärmist meelepaha. See oli kui eesti rahvale näkku sülitamine. Kuidas on võimalik, et vaenlasi, kelle ässitusel rüüstati terve kesklinn, karistamise asemel hoopis premeeritakse? Sellega ei olnud rahul ka õigusringkonnad. Riigiprokurör Triin Bergman teatas, et kohtuotsuse motivatsioonis puudus juriidiline argumentatsioon. Vandeadvokaat Aivar Pilv kinnitas, et karistusseadustikus on küllalt paragrahve, mille alusel oleks saanud nimetatud isikud süüdi mõista. Kuid kõik jäi nii, nagu oli. Tühised olid ka kohapeal kinnivõetud märatsejate karistused ja lõviosa kahjudest on siiani süüdlaste poolt kompenseerimata. Need maksis kinni eesti maksumaksja.

Tagantjärgi ilmus välja terve plejaad seltsimehi, kes asusid koos kremlimeelsete venelastega eesti rahvale tuhka pähe raputama ja kinnitasid, et toimunus on süüdi hoopiski eestlaste natsionalism, ksenofoobia ja venelaste tunnetega mittearvestamine. Rahvasuus tituleeriti need inimesed punaprofessoriteks, kuid sellised absurdsed seisukohad ja süüdistused eesti rahva aadressil soovi eest olla peremees omaenda kodus, ei ole kadunud.

Kümme aastat peale aprillimässu toimuvad vaenulikust ideoloogiast kantud üritused pronkssõduri juures endiselt. Vene eriteenistused tegelevad õõnestustööga ning tänavu on oodata viienda kolonni rekordilist kohalolu. Kas kõik möödub rahulikult? Kas me oleme valmis, kui elajas taas äratatakse? Ka praegu on meil siseministriks sots.

Autor: Henn Põlluaas

Foto: Scanpix

Kommentaarid