Henn Põlluaas: Pätsu asemel väärivad ausammast Eesti Vabadusvõitlejad

Henn Põlluaas: Pätsu asemel väärivad ausammast Eesti Vabadusvõitlejad

09.01.2017

Seoses Eesti Vabariigi 100 juubeli lähenemisega on aktiviseerunud isikud ja nende esindatavad organisatsioonid, kes soovivad tähtpäeva puhul püstitada ausammast Konstantin Pätsile, kahtlemata teenekale, kuid vägagi vastuolulisele Eesti riigijuhile.

Kuigi luba ausamba rajamiseks veel ei ole, on alustatud juba rahakorjamise kampaaniaga ja loodetakse, et riik annab maksumaksjate rahast vähemalt poole vajaminevast summast. Ettepaneku tegijate poolt asukohana välja pakutud Kuberneri aed Toompea lossi kõrval on ausamba jaoks suurepärane koht. See on eriti sobilik isiku tunnustamiseks, kellel on suuri ja vaieldamatuid teeneid Eesti riigi ja rahva ees, kes on ausalt, tões ja vaimus teinud oma kodumaa heaks kõik, mis temast olenes. Sellisele isikule, kes oli valmis Eesti vabaduse eest oma elu andma või hukkuski isamaa nimel. Kuid kas see isik on Konstantin Päts ja kas tema ausambale on kohta Riigikogu juures, selles kahtlen nii mina kui ilmselt enamik inimesi, kes tema tegevusega kursis on.

Pätsi osa Eesti Vabariigi sünniloos ja selle kaitsmisel punaste vallutajate ees on märkimisväärne. Ta oli Eestimaa Päästmise Komitee liige, just tema oli see, kelle sõna sai määravaks otsuse tegemisel, kas hakata Vabadussõjas Narva all pealetungivatele vene vägedele vastu või mitte, tema mitmedki muud teened on vaieldamatud. Kui teemale ja Pätsi tegevusele õnnestuks panna punkt siinkohal, ei vaidleks mitte keegi ausamba püstitamise vastu. Kuid elu ja ajalugu ei ole paraku nii lihtsad.

Ettepanek püstitada Riigikogu kõrvale riigikukutaja kuju, kes arreteeris fabritseeritud valesüüdistuste alusel oma poliitilised konkurendid, vabadussõjalased, kehtestas autoritaarse riigikorra, viis sisse tsensuuri, kuulutas rahva haigeks, kelle eest tuleb otsused ära teha, keelustas erakonnad ja saatis laiali Riigikogu, on pehmelt öeldes piinlik. Sama piinlik on, et ettepanekut toetab tänane Riigikogu esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor. Põhjus võib peituda ajaloos, sest üllitasid just toonase Nõukogude saatkonna püsikülalised, sotsid, Pätsi riigipööret sooritama ja toetasid teda Eestis kehtinud demokraatia lammutamisel. Ausamba püstitamine rehabiliteeriks Pätsi ja seeläbi ka sotse, kes muuseas esitasid esimese vabariigi ajal ligi kakskümmend korda ettepaneku tühistada EV põhiseaduse preambuli säte kaitsta ja säilitada eesti kultuuri ja rahvast.

Mööda ei saa minna ka Pätsi kahtlasest finantsmahhinatsioonidest Harju pangas, mille ta koos Laidoneriga põhja lasi ning mille materjalide avalikustamise kavatsus vabadussõjalaste poolt oli ilmselt üheks põhjuseks, miks Päts otsustas riigipöörde sooritada. Avalikustamine rikkunuks tema viimasedki võimalused poliitikuna, presidendikandidaadina (toona riigivanemana), oli ta juba niigi läbi kukkunud – vabadussõjalaste kandidaat, kindralmajor Andres Larka sai üksinda rohkem toetusallkirju kui kõik ülejäänud kandidaadid Päts, Laidoner ja sotsiaaldemokraat Rei mitme peale kokku. Ka enne seda toimunud kohalikel valimistel said vabadussõjalased üle Eesti ülivõimsa tulemuse. Viha ja võimuhimu pimestasid sedavõrd, et koos Laidoneriga korraldati 1934. aasta märtsis riigipööre ja haarati ebaseaduslikult võim. Enda kuriteo õigustamiseks võimendati sotside levitatud valesid vabadussõjalaste väidetava riigipöördekavatsuse kohta. Paraku ei suutnud selle kohta tõendeid hankida isegi Pätsi kontrolli all olev kohus ja arreteeritud tuli lõpuks vabaks lasta. Represseerituks jäid aga nii arreteeritud kui ametist kõrvaldatud ikkagi, sest töökohtasid ja ühiskondlikku positsiooni neile tagasi ei antud. Meie kohus oleks tõeliste Eesti sangarite ja patriootide, vabadussõjalaste rehabiliteerimine ühiskonna ja ajaloo silmis, mitte nende vaenaja ülistamine.

Ausamba eestkõneleja Trivimi Velliste väide, et hoolimata eelkirjeldatust, 1939. aasta sündmustest ja hääletust alistumisest, toetavad ajaloolased pea üksmeelselt Pätsile ausamba püstitamist, ei vasta tõele. Selle vastu on sõna võtnud väga paljud meie tuntud ajalooteadlased ja meenutanud, et just Päts oli see, kes täitis kuulekalt Moskva emissari Zdanovi korraldusi, lammutas enda dekreetidega Eesti riigi, viis läbi suurpuhastuse riigiametites ja kaitsejõududes, saatis laiali Kaitseliidu, kinnitas ametisse kommunistliku nukuvalitsuse ning kuulutas nii eesti rahvale kui maailmale, et toimuv ei ohusta meie suveräänsust, punaväed toodi sisse vaid sõpruse märgiks, meie julgeoleku tugevdamiseks jne. Päts tühistas kõik välispassid ja keelas kodanikel riigist lahkumise, mille tulemusena said okupandid arreteerida, küüditada ja hukata kümneid tuhandeid Eestile lojaalseid inimesi, kes muidu oleks enda ja oma pereliikmete elu suutnud ehk päästa. Ise püüdis aga põgeneda küll.

Pätsi poolt kompromiteeritud, ühiskonnaelust ja poliitilisest tegevusest kõrvaldatud vabadusvõitlejad on kinnitanud, et nemad oleksid vastu hakanud. Ka Andres Larka ütles seda abikaasa Helmile enne arreteerimist ja Kirovi vangilaagrisse viimist, kus ta hukati 1941. aastal. Pole kahtlustki, et tuhanded eesti sõjamehed ja sajad kõrgemad ohvitserid, kes jõhkralt mõrvati Venemaa ebainimlikes vangilaagrites, oleks eelistanud auväärset surma lahingutes Eesti eest. Kuid seda neile ei võimaldatud. Mitte keegi ei saa kindlusega väita, et oleksime enda iseseisvuse suutnud säilitada, nagu soomlased Talve- ja Jätkusõjas, kuid üks on kindel – mitte keegi ei oleks saanud ka viiskümmend aastat valetada, et Eesti astus Nõukogude Liidu koosseisu vabatahtlikult. Võimalik, et vastu hakates oleksime saanud sarnase staatuse kui oli teistel ida-euroopa riikidel, mis oli siiski võrreldamatult parem sellest põrgust ja venestamispoliitikast, mille pidime üle elama ja mille käigus jäi sündimata pool miljonit last ja Eestisse asustati sama palju venelasi. Kaaludes Konstantin Pätsi teeneid Eesti ees ja tema tegevustest või tegevusetusest johtunud halbu ja katastroofilisigi tagajärgi, siis kahjuks kaalub halb hea üle.

ENSV ajal asus Kuberneri aias okupatsioonirežiimi poolt püstitatud riigikukutaja Johannes Lauristini monument. Püstitades sinna teise riigikukutaja, Konstantin Pätsi ausamba, peaksime Kuberneri aia ümber ristima Riigikukutajate aiaks, mis sellisel puhul sobiks märksa paremini. Selline küüniline asi ei sobiks aga kindlasti Riigikogu kõrvale, see ei sobiks kusagile ja selle piinliku tausta selgitamine, nii meie enda inimestele kui ülejäänud maailmale, oleks keeruline ülesanne. Ma ei usu, et me seda tahaksime. Avalikkuse reageeringud Pätsi ausamba püstitamise ettepanekule ja vastuartiklite suur hulk näitavad, et ausamba idee ei leia toetust ka rahva poolt.

Küll võiksime sinna püstitada aga ausamba Eesti Vabadusvõitlejale. See kujutaks endast tunnustust ja austusavaldust kõikidele, kes on langenud või võidelnud Eesti vabaduse eest läbi aegade – nii Vabadussõjas, Teises maailmasõjas, metsavendadena, okupatsiooniaegsete dissidentidena või teevad seda tulevikus. Täna ei ole paljudel meie iseseisvuse eest langenute omastel kohta, kus enda lähedasi mälestada, neile lillekimp ja küünal panna. Toompea, meie vabaduse kants ja kõrgeima riigivõimu asukoht, oleks just sellisele väärikale ausambale sobilik paik ja Eesti Vabariigi sajas juubel oleks kohane aeg selle püstitamiseks. Ma ei välistaks ka teiste heade alternatiivide kaalumist, kuid Pätsi ausammas on kõike muud kui hea mõte.

Kommentaarid

Kommentaarid puuduvad

Ütle sõna sekka

Hetkel kommentaarid puuduvad

Sa võid olla esimene, et alustada vestlust.

Sinu andmeid ei avalikustata!Sinu e-posti aadressi ei avalikustata. Samuti ei jagata Sinu andmeid kolmandate osapooltega.