Käesolevat artiklit ei soovi avaldada peavoolu trükimeedia – otsustagu lugeja ise, mis põhjustel. Tunnistan ausalt, et käesolev kirjutis, ehkki objektiivsusele apelleerides, on protestiarvamus.
Mitte ajaloo ega monumentide suhtes, vaid kallutatuse vastu. Ja siinkohal ei pea mitte silmas isegi kallutatust konkreetse maailmavaate, institutsiooni, ajalookäsitluse või salajase vandeseltslaste ordu poolt. Pigem pean silmas meedias kultiveeritavat “avalikku arvamust”, millel enamasti pole konkreetset juhti ega vastutajat, kuid sõltumata sellest, kas ta tugineb selgele mõistusele ja argumentatsioonile, teatud kambavaimule või puudub sellel sisuline alus ja analüüs sootuks, mõjutab see ühiskonna käekäiku
Tekitades suuremal või vähemal määral poolt- või vastulaineid, diskussioone, juhtides moraali, luues eeskujusid ja kujundades arusaamu. Kuigi kõigile küsimustele lõpuni õigeid ja valesid vastuseid pole, kuid on olemas mingid põhimõtted ja samuti teatakse vähemalt Descartes’i aegadest maailmas eksisteerivat nähtused, mida nimetame faktideks ehk tõsiasjadeks. Käesoleva arvamusega ei püüa kaitsta Eesti presidendi seisukohti või ütlemisi – seda teeb ta edukalt ise. Ent sooviks siiras südamemures Eesti avaliku arvamuse ruumis paljudel teemadel leviva faktilageduse pärast kõnelda hoopis faktidest – sest need kahjuks ise end üldse kaitsta ei saa.
Olen monumendi debatiga seoses avaldanud pikema arutleva referaadi vormis blogipostituse, mida aga oma pikkuse tõttu lühi-formaadi peavoolumeedias avaldada ei saa, seetõttu jääb siin pikem arutlus olemata. Küll sooviks arvukatele Pätsi monumendi plaani kaasakoogutajatele meenutada mõne fakti Pätsi ja tema ajastu kohta. Kui blogipostituses olen pikemalt kirjutanud ajaloolisest taustast, hinnangulistest küsimustest ja seni uurimata ajalooküsimustest seoses 1930-te Eesti poliitikaga, siis käesolevasse mahub rääkima ainult kuivadest faktidest, mis võivad seetõttu küll mõjuda tooremalt või teravamalt, aga seda üksnes piiratud teksti mahu tõttu.
Väga lühidalt sooviks siiski mainida Pätsiga seotud ajalookäsitluste ilustamise fenomeni, mis on inimlikul ja psühholoogilisel tasandil täiesti mõistetav. Päts oli viimane okupatsioonieelne valitseja, tema aeg seostus inimestele enamasti heaolu, suhtelise vabaduse, arengu ja õitsenguga – eriti võrreldes pimeda Nõukogude ajaga. Ta oli andekas kõnemees, kultuuri ja eestluse edendaja, üks Eesti riigi rajajatest. Samal ajal teavad vähesed, et suur osa ilusast kuvandist sai suuremaks maalitud tänu sellele, et ta lõi riigis autokraatliku korra ja poliitiliste oponentide karistamise kaudu teatava hirmuõhkkonna. Ta kõrvaldas demokraatliku poliitkonkurentsi, asutas riikliku propagandatalituse ja sellega kaasneva isikukultuse (postmargid, tänavad, koolid jne). Loetelu ei ole mõeldud halvustamiseks, eriti arvestades 1930-te Euroopa taustsüsteeme, ent oluline on seda teada, enne kui me asume esimesele Eesti autokraadile monumenti püstitama Riigikogu kõrvale – institutsioon, mille suverään tema demokraatlike vaadete tõttu laiali saatis. On enam kui kummaline lugeda tänases kohati “mõistusejärgse” (olen sunnitud seda sõna kasutama) avaliku arvamuse veergudelt, kuidas laialdaselt, teravalt ja süstemaatiliselt kritiseeritakse kõikvõimalikke, kas või õige pisut autokraatia või paremäärmusluse ilmingutega nähteid (või isegi kaudseid nähteid) Eestis ja Euroopas. Samas kiidame valjuhäälselt heaks monumendi püstitamise Eesti ajaloo ainukesele riigipöörajast autokraadile – ja seda otse Toompeale.
Fakt 1: Päts oli rahuajal Eesti ajaloos esimene küüditaja. Kooliõpikutes ja -tundides seda vaevalt käsitatakse, paljud pole sellest ilmselt kuulnudki, ent 1934. aasta riigipöörde järel teostatud sanktsioonid ei piirdunud Vabadussõjalaste liidu juhtliikmete vangistamise, Riigikogu tegevuse lõpetamise, poliitpuhastuste, riisumise ja tsensuuriga, vaid kaasati ka selliseid nõukogude ajast tuttavaid meetmeid, nagu ebasobivate isikute küüditamine. Mitte küll tuhandete kaupa ja Siberisse, vaid toona lihtsama lahendusena Eesti saartele, ohvriteks osad Vabadussõjalaste perekonnad ja nende poliitilist liikumist toetanud ärimehed. Ehkki tingimusi okupatsiooniaegsete sündmustega võrrelda muidugi ei saa (kuna pigem oli tegu poliitilise mõjutusvahendi kui genotsiidiga), siis fakt jääb faktiks. Liikumisvabadus on siiski üks inimese põhivabadusi ja seda piirata poliitiliste vaadete või perekondliku kuuluvuse tõttu – käib demokraatiast kauge kaarega mööda. Siit ka minu üleskutse õigusteadlastele ja õigusajaloolastele tegemata töö osas. Tuleks anda sisuline juriidilis-teaduslik hinnang, kas Pätsi režiimi kuriteod langevad ka inimsusevastaste kuritegude kategooriasse, mida teatavasti loetakse aegumatuteks kuritegudeks. Õigluse ja ülekohtu mõttes pole vahet, kas küüditatakse kümme inimest või kümme tuhat. Enne kui monumente püstitama asuda, võiks vähemalt sellised “pisiasjad” üle kontrollida.
Fakt 2: Puudulikud ajaloohinnangud Pätsi tegevuse osas on kahjuks laiem teema, kui võimalikud inimsusevastased kuriteod. Tunnustatud ajaloolased on avaldanud tõsiseid doktoritöid ja vaieldud mitmetel teemadel, näiteks sellest: kas ja kui palju võis Päts saada raha Nõukogude saatkonnast ning kas 1934. aasta riigipööre võis olla saatkonna kaudu kooskõlastatud. Kuid lahti rääkimata ja läbi uurimata (kui mitte arvestada mõnda soome ajaloolaste üldhinnangulist raamatut) on oluline küsimus sellest, mis juhtus Eestiga välis- ja julgeolekupoliitiliselt 1934-1940, eriti just Eesti ja Põhjamaade suhetega, seoses Eesti autokraatliku riigikorraga. Kirjutatud on küll relvastuse tasemest, lähenemisest Saksamaaga, loomulikult MRP-st, Müncheni sobingust ja muust laiemast taustast. Kuid täiesti läbi analüüsimata on oluline teema, kuidas mõjus Eesti-Soome suhetele Sirgu eksiiliaeg Soomes, mil soomlased – nagu suur osa eestlastestki – olid Sirgu pooldajad. Milline oli üldse autokraatia mõju Eesti suhetele lähinaabritega? Mainitud on Postimehe sulgemise järel Ilmar Tõnissoni poliitilise iseloomuga kohtumisi Sirguga Helsingis – ka need vääriksid uurimist. 1936. aastal esitasid 4 endist riigivanemat Pätsile märgukirja demokraatliku riigikorra juurde pöördumiseks – avaldada said nad selle aga Helsingin Sanomat’es, kuna Eestis kehtis Pätsi ajal tsensuur. Muuhulgas keelati isegi avaldada teadet traagiliselt hukkunud Sirgu matuste kohta Soomes. Ilmselt just siit sai alguse Eesti-Soome suhete “jääaeg”, mis tipnes muide Talvesõtta suunduvate osade eesti vabatahtlike vahistamisega Eesti rannikul PolPol-i poolt. Täiesti kahetsusväärselt ei kasutanud Päts endale võetud suurt voli ja ajaloolist võimalust luua oponentidega 1934. aastal lepitus ja jõuda olukorrast konsensuslike lahendusteni, lõpetades endised populistlikud lahingud ja luues kõigi osapoolte osavõtul uus põhiseadus. See kõik oli võimalik ja täiesti ilma vangistuste, küüditamiste, tagakiusamisteta ja poliitilise klaperjahita Vabadussõja kangelastele. Selle asemel valis ta (võib-olla ettenägematult) välispoliitilise isolatsiooni tee ja autokraatia. Tuleb märkida, et vapside näol ei olnud tegemist mitte terroristliku organisatsiooniga (nagu ehk Pätsi propaganda püüdis väita), vaid täiesti legaalse ja demokraatlike eesmärkidega poliitilise liiduga.
Põhjalikumalt pole analüüsitud sedagi, kuidas õiguslikult tõlgendada 1939-40 VAP-i tingimustes Soome pommitamist Eesti lennuväljadelt tõusnud Nõukogude lennukitelt. Kas polnud see just rahvusvaheliste suhete “viimane aken”, kui Eesti oleks saanud ja pidanud ühemõtteliselt loobuma Nõukogude orientatsioonist ja alustama plaanipärast sõjategevust? Üks tüüpilisi lähtepunkti vigu, mida tehakse, on eeldus, et Eesti niikuinii ei oleks saanud Nõukogude liidule sõjaliselt vastu ja kohe kindlasti oli kasulikum alla anda. See pole sugugi sajaprotsendiline tõde. Isegi, kui Eesti poleks sõda võitnud, on teadusliku süvaanalüüsi vääriline teema, kas ja kuidas oleks kasulikum olnud diplomaatilist mängu mängida, evakueerides näiteks sõjaliste operatsioonide abil riigi juhtkonna, arhiive, väärisesemeid ja muid varasid. Alla anda saab väga erineval moel, aga kui võitled šaakaliga, pead kasutama ka šaakali jultumust. Pätsi klikk ei näinud või ei soovinud mitte vähimalgi määral läbi näha enda valitud tee täielikku strateegilist läbikukkumist ja kindlat Nõukogude võimu alla vajumist, mis ometi oli kaugelt ette näha. Oli ilmselge, et igale järeleandmisele järgneb Stalini uus nõudmine ja lõppeb selline väljapressijalik olukord varem või hiljem okupatsiooni ja anneksiooniga. Tollane Pätsi ja Laidoneri väljendatud avalik retoorika, kuidas “Eesti oli käitunud targasti ja Soome mitte”, oli korraga nii Stalini-meelne propaganda, samas aga naiivne ja valelik mõtteviis ühekorraga. Isegi tollased koolipoisid on hiljem meenutanud, et kui nad nägid VAP-i käigus sisse voorinud Nõukogude kolonne, oli nende ühine järeldus, et iseseisvus on lõppenud. Miks meie riigijuhid seda tõsiasja oma rahva eest varjata soovisid? Küsimus oli ainult selles, kuidas Eesti sellest iseseisvusest loobub. Teine ja ühtlasi vaba Eesti jaoks viimane strateegiline võimalus oli kevadel 1940, kui Talvesõda Soomes lõppes viigiga ja oli selge, et Eesti iseseisvus peatselt idanaabri poolt käsile võetakse.
On täiesti eksitav väita, et Päts tegi kõik targasti, teades ette Hitleri-Saksamaa peatsest rünnakust Nõukogude Liidule. Isegi, kui ta tõesti seda aimas, siis ometi ta ju ei teinud mitte midagi vajalikku. Ta ei põgenenud riigist, ta ei hoiatanud kodanikke, ta ei informeerinud maailma diplomaatide kaudu juunipöördest. Samuti ei püütud peita riigisisest kergerelvastust (või jagada salaja rahvale; ega Nõukogude Liit siis ei kontrollinud veel Eesti ametiasutusi), ei loodud ka relvapeidikuid, ei viidud riigist välja sõjalaevastikku ega lennuväge (selleks olid kõik eeldused olemas), ei valmistatud rahvast geriljasõjaks või näiteks ei valmistatud ette valitsuse põrandaaluseks tegevuseks (nagu Prantsuse Vastupanuliikumine natsiokupatsiooni ajal). Pigem, nagu on ka õigesti leitud, elas Päts selleks ajaks juba enda loodud autokraatia võimuillusioonis ja arvas, et tema võim kuidagi müstilisel moel on tugevam diktaatori Stalini poolt juhitud hiigelnaabri soojast “kaisutusest”. 1937-38.aasta repressioonid Nõukogude Liidus olid kõik ammu Eesti juhtkonnale teada (seda on viidatud protokollitud koosolekutel), samuti Karjala küüditamistest, nagu ka verised mälestused 1917-1918 sündmustest: ENSV ajaloo 10 esimese aasta ette ennustamiseks polnud vaja kristallkuuli. Parimal juhul oli tegemist tema äärmise naiivsuse ja lühinägelikkuse kombinatsiooniga, et mitte rääkida palju hullemast: täielikust kollaboratsioonist ja reetmisest.
Kokkuvõttes soovin öelda, et ei ole õige jätta Pätsi ja Laidoneri 1939-1949 aastate Eesti rahva traagiliste kannatusaastate vastutusest täiesti kõrvale. Seda mitte ainult läbimõtlematult allaandliku, rahvast ära andva ja kollaborantliku strateegia tõttu. Rohkem isegi seetõttu, et 1934. aastal oldi ebademokraatliku riigipöördega haaratud endale võimutäius, likvideeritud demokraatia ja samas olid nii Päts kui Laidoner 1940. aastal endiselt riigiaparaadis kõrgematel kohtadel. See kahtlemata vähemalt osa vastutusest nende peale suunab. Lõpetuseks märgin, et Päts muide ei asutanud Eesti riiki üksi, vähemalt sama suur roll oli Tõnissonil, Vilmsil, Piibul, Pitkal ja teistel võtmetähtsusega riigimeestel. Nõustun ka Vaba Mõtte Klubis väljendatud mõtetega, et riigipööraja monumendi sobilik asukoht pole Riigikogu kõrval, pigem näiteks “Estonia” kõrval või mujal all-linnas. Enne monumendi rajamist tuleks aga ajalugu selgeks õppida. Et pärast piinlik ei oleks.
Mihkel Langerbraun
Seotud lood: Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige Jaak Tamm: Kuidas sünnivad müüdid?