“Ajakirjanduse ema” tutistamas oma lapsi, keda ta ise on äraspidisteks kasvatanud?

Marju Lauristin

Omasid peab küll kaitsma, aga selleks pole vaja rumalusi argumentideks pakkuda, nagu seda teeb “arvamusliider” Marju Lauristin.

Sots ja kunagine europarlamendi saadik Marju Lauristin ründas minister Ossinovskit kaitstes ajakirjandust, mis peavoolumeedia üldist hetkeseisu arvestades tabas peaaegu et kümnesse, kuid paljude ajakirjanike kunagise õppejõuna unustab ta siiski, et praegust meediamaastikku kujundavad suuresti tema õpilased.

Lauristin nimetab meediat mitteanalüütiliseks ja lahmivaks ning seda Postimehe juhtkirja “Riigimehelikkuse asemel puhas politikaanlus” taustal, väites, et Ossinovski vastutusala olevat hoopis teine, kui see, mille lüüasaamised talle omistatud on. Ehk siis lõikab Lauristin läbi sidemed ministri alkoholipoliitika ja aktsiisitõusude vahelt, mis justkui polevat omavahel seotud, aga see selleks.

Mina tahaksin rohkem osundada sellele, mida on Lauristinile varemgi ette heidetud — tänase päeva Eesti ajakirjanduse ebaprofessionaalsus ja kallutatus on suuresti ka emeriitprofessori enda teene. Ta kas õpetas oma tudengeid valesti või said need temast valesti aru, kuid igal juhul pole tänased peavoolumeedia ajakirjanikud mingil moel vaba ja sõltumatu ajakirjanduse edasikandjad.

Tänased leheneegrid ei ole mitte ühiskonna arvamuste vahendajad, vaid kujundajad, kes on võtnud endale ideoloogiatöötajate rolli. Millegipärast tundub, et see sobibki just sots Marju Lauristini õpetuse juurde, sest sotsialismi viljastavates tingimustes on riigitruudus kohane nii ajakirjanikele kui ka kultuuriringkondadele üldse. Nii kiidavad ka praegused meediaväljaanded kõike, mis sobib vasakliberaalse ideoloogia, Brüsseli-truuduse ja võimulolijate põhimõttelagedusega kokku. Eriti räigelt valitsusmeelne, ja seda negatiivses mõttes, on ERR, mis peaks tegelikult ju andma hoopiski sõna kõigile ühiskonna arvamustele.

Lisaks aga põrmustab peavoolumeedia samamoodi kuulekalt kõike, mis võimule meelepärane pole. Eesti ajakirjanduses tundub olevat aukohustus USA presidendist Trumpist, Poolast, Ungarist ja EKRE-st ainult halba kirjutada, samas aga geisid, pagulasi ja Brüsselit ülevoolavalt kiita. Pagulaskriisi puhkedes ei leitud üheski ajalehes ruumi analüüsimaks, mis saab siis, kui tulijad polegi nii head, nagu räägiti — ja Kölni käperdamisöö kinnitaski seda.

Meie meedia pole kunagi kirjutanud PEGIDA või traditsioonilise perekonna toetajate sadade tuhandete osalejatega miitingutest, mida justkui polekski juhtunud — kes ajakirjanduse juhtivtegelastest võtab endale õiguse otsustada, et Eesti inimestel pole seda vaja teada? Neid näiteid on tohutult ja kõiki ei jõua ka parima tahtmise juures läbi lapata.

Eesti ajakirjanikke on õpetanud ka teine õppejõud, Priit Pullerits, kes paistab samas silma ka ühiskonnakriitiliste sõnavõttudega, milleks Marju Lauristinil pole ammu enam püssirohtu — tema kriitikameel jäi Laulva revolutsiooni aegadesse. Mõnedes ühiskonnakihtides nimetatakse teda veel arvamusliidriks, aga Lauristini arvamus loeb paraku veel vaid vasakliberaalsel meediamaastikul ja ühiskonna globalistlik-multikultuurses ruumis.

Kommentaarid