2016. aasta oli rahvuslaste jaoks hea aasta. Suurbritannia hääletas end Euroopa Liidu haardest vabaks. Veelgi enam, USA presidendiks valiti immigratsiooni suhtes skeptiliselt meelestatud Donald Trump. Neid sündmusi võiks nimetada praeguse sünge aja pöördepunktideks.
Juba aastaid on Euroopa Liit kasvanud suuremaks väikeste rahvaste arvelt. Eesti ja Soome on heaks näiteks, kuidas väikese rahvas hääl suures organisatsioonis kuuldavale ei pääse. 2015. aasta migratsioonikriis näitas selgelt, kui palju erinevad suurte rahvaste huvid väikeste rahvaste huvidest. Migratsioonikriis on tekitanud liikmesriikides palju probleeme, kuid EL on olnud selle ohjamisel täiesti jõuetu. Mitmekultuurilise ühiskonna konfliktid ei kujuta endast ju mitte ainult sotsiaalset ja kultuurilist koormat, vaid ka majanduslikku.
Rohelised ja vasakpoolsed nimetavad kõike toimuvat „liberaalseks“ progressiks, ehkki liberalismiga ei ole sellel kõigel mingit pistmist. Kui võim rahvusriikide üle on koondunud Brüsselisse, siis on täiesti selgelt tegemist hoopis anti-liberalismiga, sest liberalism ei ole kuidagi seotud pealesunnitud tsentralismiga.
Eriti kaugel liberaalsusest on viis, kuidas ELi seaduste loomisega tegelevad lobistid. Sest liberalism on põhimõtteliselt vastu privileegidele, mis tulenevad isiklikust jõukusest. Kui multi- kulti projekti raames muudetakse väikese rahva kultuuri, ja seda maksumaksja rahaga, siis ei ole tegu mitte liberalismi, vaid maksumaksja raha raiskamisega. Roheliste ja vasakpoolsete edendatav nn liberalism on tegelikult ebaterve segu totalitarismist ja elitaarsusest, mida turustatakse emotsionaalsete (kuid sisutühjade) loosungitega.
Siinkohal taskuks mõelda ka sellele, et ehkki poliitilisi otsuseid on võimalik aeg-ajalt tagasi pöörata, on mitmekultuurilisuse agenda täiesti teistsugune. Rohelised ja vasakpoolsed sellest tavaliselt valju häälega rääkida ei taha, sest nende eesmärk on suruda läbi vabadust piiravat ja rahvusriikide vastast poliitikat. Vasakpoolsed tahavad kehtestada nn vihakõne seaduse. Ja jällegi, niisuguste kriminaalseaduste liberaalseteks nimetamine on üsna vastuoluline. Tegemist on pigem tahteallutamisega, mille eest hoiatas George Orwell oma kuulsas raamatus „1984“.
Kui üks rahvas annab võimu ära ja teda juhitakse tuhandete kilomeetrite kauguselt, siis on selge, et võimu uuesti tagasi saada on väga raske. Suurtes ettevõtetes on levinud muster: aktsionär, kelle käes on 51% aktsiatest on ühtlasi ka ettevõtte tegelik juht. Euroopa Parlamendis on Eesti esindatud 0,8% ja Soome 1,7%. Kuidas olekski võimalik lükata sellise osalusega tagasi jaburaid Euroopa seaduseid?
Eesti ja Soome kultuur ning neis peituvad olulised pisiasjad on säilinud ja arenenud tänu rahvusriigile. Just rahvusriik on võimaldanud teha kunsti ja teadust meie oma emakeeles. Me peaksime õppima teiste rahvaste vigadest, sest vaid nii saame muuta oma maa kultuuriliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult õitsvaks.
Või nagu ütleb Eesti ansambel Loits ühes oma laulus: ”Vabadust ei müüda maha, selle nimel surrakse, vabadus ei ole raha, seda hinges kantakse.”
Aleksi Hernesniemi on ühiskonnateaduste magister (Riigiteadused), Soome Helsingi (tõlkinud Triin van Doorslaer)
Foto: Erakogu