Asenduskodu ja lapsevanema versus riigi ülalpidamiskohustusest

Iga lapse sünniga tekib lapsevanematel kohustus toimida oma lapse parimates huvides, pidada oma last ülal, tagada tema turvalisus ja heaolu. Paraku osadel vanematel käib see ühel või teisel põhjusel üle jõu ning laps/lapsed leiavad tee asenduskoduni.

Uueks koduks saab koht, kus esialgu kõik on võõras uus ja hirmutav. See on kodu, kus pereks saavad teised lapsed ja töötajad, kes püüavad pakkuda piisavalt soojust ja hoolitsust, et asendada lapse päris kodu.

Endine õiguskantsler Indrek Teder on kirjutanud 2011. aastal artikli selle põhjal, kuidas pärast lapse asenduskodusse sattumist lapse eest enam ei võidelda. Juriidiliselt ei ole vanemate kohustus oma last ülal pidada kadunud seni, kuni nende last pole kellegi teise poolt lapsendatud. Kui laps on leidnud tee asenduskoduni, siis sellel lapsel, kes jäi ilma oma vanematest, on õigus elatisele, mis on tegelikult lapse vara. Asenduskodudes on töötajaid liiga vähe, et võidelda kõigi nende laste eest, kes seal elavad. Nende laste eest seismine on kohaliku omavalitsuse kohustus, asenduskodudes olevate laste vanemate hooldusõigus on peatatud või äravõetud ning eestkoste kuulub kohalikule omavalitsusele.

Omavalitsus peaks nõudma asenduskodudes viibivate laste eest elatised välja ning seda raha ei tohiks kasutada asenduskodu ühisteks kuludeks, vaid konkreetselt antud lapse lisahüvedeks või panna raha hoopis tuleviku tarvis kogunema. Asenduskodust välja astuva „laps-täiskasvanu“ jaoks oleks selline hoius oluline abi. On arusaadav, et kohaliku omavalitsuse lastekaitse töökoormus on juba ilma elatisenõuetetagi liiga suur, kuid neil on abiks ka jurist, kes saaks elatise nõuetega tegeleda. Kui lastekaitsel või kohaliku omavalitsuse juristil puuduvad oskused elatisehagi esitamiseks, siis on neil võimalus osaleda õigusabi SOS koolitusel või meie tasuta õigusnõustamise päeval, iga kuu 3-ndal kolmapäeval.

Asenduskodude töö on imetlusväärne. 2012 Aasta seisuga vajas asenduskodu teenust 1096 last ja noort, kellest 510 last elas reaalselt erinevates asenduskodudes. See arv on märkimisväärselt suur, sest ühes asenduskodus vastas 57 lapse kohta ainult kolm töötajat, kuid personalinõuded oli täidetud. Teisalt puudus nendes kodudes võimalused lapsi arendada huviringide, ekskursioonide jms näol. Nendel hetkedel oleks vanemate toetus olnud igati abiks parandamaks olukorda, kus nende laps/lapsed edaspidi kasvavad ja milliseks kujuneb nende areng ja tulevik.

Mis on saanud praeguseks hetkeks? Asenduskodudes lastele makstav toetus on 240 eurot lapse kohta, mida makstakse kuni lapse täisealiseks saamiseni või gümnaasiumi lõpetamiseni. Kas lapsele saavad tagatud tema vajadused selle summa eest? Teisalt lastele, kelle vanemad elavad eraldi on ettenähtud minimaalne elatis mõlemalt vanemalt 235 eurot, st kokku 470 eurot kuus. Lapsele on vaja vanemate rahalist panust ja lisaks ei ole õiglane, et asenduskodudes viibivate laste toimetuleku tagab vaid riik üksinda.

Kanal 2-s jooksvas Roaldi nädala saates külastas saatejuht kahte asenduskodu, kus lapsed andsid edasi oma emotsioone pärast perest lahkumist ja asenduskodusse sattumist. Paljud lapsed ei tahtnud oma lugu rääkida või ei mäletanud seda. Üks tüdruk rääkis, kuidas suhtleb emaga kord nädalas, kuid miks tüdruk pole saanud tagasi oma koju, seda põhjust ema lapsele ei avalda. Teisel tüdrukul säilis samuti kontakt emaga mõnda aega, kuni ema lõpuks ei vastanud tüdruku sõnumitele ja enam endast midagi kuulda ei andnud. Laps ütles, et ta ei sooviks enam koju tagasi. Töötaja ütles, et laste hinged on katki ja kõigi vastu usalduse kaotanud ning seda tagasi võita on peaaegu võimatu. Mõistmatu on vanemate otsus lapsega suhelda ja seejärel täiesti kaduda ja seda mitte ainult asenduskodudes viibivate laste puhul, paraku on see probleem ka paljude eemal elavate vanematega suhtlemisel.

Laps õpib iga päevaga oma vanemat tundma, armastama ja usaldama. Vanematest/vanemast ilma jäämist ei ole võimalik kompenseerida ei raha ega kingituste näol. Ükskõik, kui keerulise iseloomuga või ükskõik, millised on kodused probleemid, siis lapse armastus vanemate vastu jääb. Nemad on lapse ilmale toonud ja neid ei saa asendada. Kui lapsed jõuavad uude perekonda väga väikesena, siis õpivad nad tundma ja armastama neid vanemaid nagu nad oleksidki tema pärisvanemad. Suuremad lapsed, kes saavad toimuvast paremini või teisiti aru, ei pruugi nii lihtsalt leppida, kuid nad on tänulikud nende võimaluste eest, mida riik ja head inimesed neile pakuvad.

Õnneli Matt ja Annemarie Taal

Kommentaarid