Eda Rüütel: riik, mis ei mõista õigust, kaob!

Eda Rüütel: riik, mis ei mõista õigust, kaob!

05.07.2017

Pole kahtlust, et tants Õismäe hõberemmelga ümber viis ühiskonnas kognitiivse dissonantsi balansist välja. Selliste vastuoluliste emotsioonide konflikti ohvriks väärikas puu ka langes.

Põlislinlased, kellele linn on vaid betoon ja asfalt, ja ärimehed, kellele tähtis vaid raha, võisid rõõmustada. Kuid loodust ja miljööväärtust hindavad elanikke tabas šokk (27.06), sest oli ju äsja loodud vastav komisjon sots Rainer Vakraga eesotsas, mis pidi viima kõiki osapooli rahuldava kokkuleppeni. Tuli aga see, mida läbirääkimiste eel kõige vähem oodata võis – inimrööv ja vägivald päise päeva ajal. Ilma igasuguse töötõendi ja käskkirjata ja märulipolitsei saatjaskonnaga. Nagu tuldaks relvastatud ja ohtlike kurjategijate järele. Käed ja jalad raudu, ja tassiti minema, kella kuue paiku hommikul.

Tegelikult oli politsei ennemgi seal käinud ega olnud neid puutunud. Vahest sellepärast, et polnud selge, kellel on õigus, kas ehitajatel või kaitsjatel, kes ilmselgelt just sellele puule ohtu nägid ja ka kõige enam lootust andsid. Ebaseaduslikult olid sajad puud ümbertringi ju juba läinud. Kuid teist sellist väärikat puud Õismäel tõenäoliselt pole, kellel oleks kohaldatud paarikümne meetrine kaitsetsoon ja kellele polnud raielubagi väljastatud. Seadus oli tema poolel! Ja oli ju looduskaitsajate süda omal kohal, kes tunnetasid põhiseadusliku (§53) kodaniku vastutust loodusväärtuste hoidmise eest seista. Samas ei olnud teostatud sellel objektil isegi keskkonnauuringuid, mis suurte projektide puhul tavaline on. Seega polnud selge, kes on tegelik kurjategija, kes seadusi rikub ja keda tuleks arreteerida.

Kas nüüd oli selge? Vaevalt, sest keegi ei teadnud, kes ja miks saadeti, aga hirmus sebimine ka raskema tehnikaga ümber puu käis.

Kutsuti välja majadegi rahvas, kelle elamistingimusi ja õigusi oli samuti rikutud, sest nendega polnud keegi majaesist projekti kooskõlastanud. Nüüdseks oli kõrge müra- ja tolmutõkke asemel jäänud vaid seesama üks uhke hõberemmelgas. Oldi rohkem ja vähem oma õigustest teadlikuid. Kuid keegi ei tihanud politseile vastu hakata. Varsti viidigi aktiivsemad ja sõnakamad ära, pillimängijadki – ikka vägisi.

Lõpuks ilmus deus ex machina kohale sotsialistist Rainer Vakra, kes ilmselgelt oli sattunud vale puu juurde, kui ütles, et tegelikult pole probleem selle puuga…. Aga millise puu ümber siis tants tema meelest käis ja millise puu elu oli ohus? Sellise demagoogia peale ei osanudki keegi midagi öelda. Lubas teine aga õiguse jalule seadmise asemel hoopis õppust võtta. Näis, kas sellist armu osutatakse kõigile kurjategijatele- minna kordusõppele? Ja võimalik, et just sellisele, kus õpetatakse seda, kuidas paremini laveerida, et mitte vahele jäädes rahvast ja loodusest täiskäigul teerulliga üle sõita.

Aga eks oma õppetunni said seal kõik. Need majaelanikudki, kes ei taibanud, et looduskaitsjad nende õigusi kaitsesid ja neile sobivama projekti eest võitlesid, jäädes hiljaks oma ükskõiksuse tõttu. Peavad nad nüüd ju elama vingugaaside, tolmuse ja kärarikka maanteega ukse ja akende all.

Õppisid ka looduskaitsjad, kes tõdesid, et tänase riigiga ei ole võimalik inimlikult läbi rääkida ja midagi kokku leppida. Valitseb oligarhia – vähemus teab ja ütleb, mis on õige ja tarvitab selleks ka vajadusel riigi võimu. Õigupoolest kuritarvitab, sest võimukandjad peaksid kaitsma rahvast. Mitte aga olema võimukaaperdajate tööriistad. Nii palju siis armastusest, hoolimisest ja endast vanemate väärtuste lugupidamisest.

Ja tegelikult võime siin tõdeda sedagi, kuivõrd on me oma rahvas valmis vabaduseks ja vastutuseks- demokraatiaks. Sest kui palju leidus neid inimesi, kes õigustasid ülekohtutegijaid ja võimureid kuritarvitama võimu, ilma, et oleks välja selgitanud tegelikku – tõe ja õiguse – ja kõiki osapooli rahuldava kompromissi. Ei, vaid kui mul on võim ja tehing mulle meelt mööda ja mulle kasulik, siis võib teha kõike?! Kahetsusega peab ütlema, et rahvas ise ülistab selliselt piiramatut võimu ja vabandab selle käitumist pelgalt võimul olemisega ja tugevama või rahakama õigusega. Millega ta kahjuks aga end ise üha sügavamale kotti laseb sulgeda.

Kahjuks on nii olnud ja tõenäoliselt ka nii jääb – riik, mis ei mõista õigust, kaob! Või muudab meelt ja hakkab õigust ja tõde armastama.

Eda Rüütel, Haabersti, Eesti Konservatiivse Erakonna liige aastast 2015

Kommentaarid

Kommentaarid puuduvad

Ütle sõna sekka

Hetkel kommentaarid puuduvad

Sa võid olla esimene, et alustada vestlust.

Sinu andmeid ei avalikustata!Sinu e-posti aadressi ei avalikustata. Samuti ei jagata Sinu andmeid kolmandate osapooltega.