Eesti riiki ja rahvust päästab ainult see, kui riik otsustab immigratsiooni üle ise ja mistahes surveta

Eesti-Vene piir.Eesti-Vene piir.

Eesti näitab üha selgemalt, et tal puudub oma sise- ja välispoliitika ning iseseisva riigi asemel oleme kujunenud europrovintsiks.

Üheks selle näiteks on välismaalaste seadus, kuhu surutakse igasuguseid immigratsiooni soodustavaid erisätteid. Nii näiteks ei kohustanud vastav eurodirektiiv kuidagi avama ust kolmandast maailmast pärit koduabilistele ja lapsehoidjatele, kuid viie parlamendierakonna toel suruti see seadusesse sisse. EKRE ettepanek see rumalus lõpetada hääletati maha.

Eelmisel nädalal avaldati immigratsiooninumbrid, mille positiivsest tõlgendusest leidis vaid EKRE üles selle tõsiasja, et võõraste hulk Eestis suureneb, kodanike ja veelgi enam eestlaste suhtarv nendega võrreldes aga kahaneb. Jättes konkreetsed numbrid kõrvale, küsiks otse – mille peale kartellipoliitikud üldse loodavad?

Immigratsioon suureneb eriti tugevasti odava tööjõuna sisseveetavate slaavlaste arvelt ja Tallinnas on eesti keel juba vene keele kõrval varju jäämas. Kas eestlastest poliitikud tõesti ei märka, kuidas hästi või talutavalt eesti keelt rääkivad vene poliitikud nagu Kõlvart, Toom, Stalnuhhin ja teised venekeelsete valijate massi toel võimu üle võtavad, algul pealinnas, siis riiklikul tasemel. Muide, sama asi toimub ka Lääne-Euroopas – Suurbritannia siseminister ja Londoni linnapea on pakistanlased.

Ratas, Kallaste poliitperekond, immigratsiooni mittemärkav Anvelt ja paljud noorpoliitikud võiksid aru saada, et veel nende eluajal võivad nemad poliitilisest võimust ilma jääda ja ka Euroopasse soojadele kohtadele pole siis neil asja, sest Brüsseli võimukoridorideski hakkavad ringi uitama mitte-eurooplased.

Üks suur müüt on lojaalsed venelased. Jah, nende seas on inimesi, kes peavad Eestit kodumaaks ja tahavad eestlastega hästi läbi saada, rohkem aga on neid, kellele on oluline Euroopa Liidu pass, Venemaaga võrreldes jõukam ja korruptsioonivabam elu ning suurem hulk võimalusi. Aga kõik see muutub neile tähtsusetuks pärast esimesi laske, olgu see siis pronksiöö sarnane sisekonflikt või avalik sõda Venemaaga. Siis on vene kogukonnale oluline turvalisus ja venelastena pakub neile seda vaid Venemaa, mitte NATO või Eesti Kaitsevägi. Ukraina kogemus näitas, et väga vähesed venelased tulevad sõjas põlisrahva poolele.

Veri on paksem kui vesi ja ühiskonna polariseerumise korral lähevad kõik lojaalsed venelased eemale, ka need, kes tahaks Eestit koos hoida – nad ei pruugi meie pihta tulistama hakata, kuid nad ei saa ka meie sekka jääda, nad lähevad pigem üldse minema. Konfliktijärgses Eestis enam normaalselt kõrvuti elada ei saaks. Pronksiöö jäi suhteliselt veretuks, aga see tekitas kahe rahva vahele sügava kuristiku, mida pole suudetud täita ja “Surematu polguga” polegi enam võimalik okupatsiooni üle elanutel ühtset riiki ehitada.

Eestile võib saatuslikuks saada ka liigne lootmine niinimetatud viienda paragrahvi peale. Mitte et liitlased meid reedaksid, vaid see võib juhtuda vajadusest. Oletagem, et Leedul tuleb Venemaaga Kaliningradi enklaavi piiril kokkupõrge, läheb ragistamiseks, sekkub Poola, Venemaa alustab sõda kogu Baltikumi vastu ja ongi suurem Vene-NATO sõda käes. Mingil hetkel aga võtavad kogu olukorra üle sõjaväelased, kes lähtuvad sõjalis-strateegilisest ja taktikalisest olukorrast, millesse aga paragrahv viis ei pruugi mahtuda.

Nimelt on see poliitiline säte, mis kohustab liitlasi aitama, sõda aga teeb oma korrektiivid. Mis saab siis, kui sõjaline olukord sunnib põhijõud paiskama Kesk-Euroopa suunale, kaitsmaks Berliini ja Pariisi? Siis kindralid koondavad tegevuse sinna regiooni ja jätavad tiivad nõrgemaks ning ongi Baltikum okupeeritud. Mitte reetmise, vaid sõjalise valiku tulemusena, nagu ka Nõukogude Liit 1941. aastal tegi, kui tõmbas lõunarindelt vägesid Moskva kaitsele ning just lõunas liikusidki sakslased kõige kaugemale itta. Tänases sõjas ilmselt ei tule pikka rindejoont Põhja-Jäämerest Vahemereni, vaid sõjateater koondub eriti olulistesse lõikudesse. See on mõistagi vaid üks stsenaariume, kuid mitte võimatu.

Mida ma tahan sellega öelda? Eestil on vaja OMA poliitikat, mitte Brüsseli kiiluvees loksumist ja kõikide tema ütlemiste seaduseks pidamist. Ainult meie ise teame, mis on meile õige, EL-i direktiivid teenivad alati suuremate huve ja Eesti peab nendest tunnustama ainult seda osa, mis toob meile reaalset kasu. Ülejäänu tuleb tagasi lükata, lihtsalt eirata või vajadusel ka trahv maksta ja ikkagi omapäi tegutseda. Mistahes meile immigrante peale suruvad nõuded Euroopa Liidult või ÜRO-lt on raudselt eesti rahva eksisteerimise  vastased ja need tuleb tagasi lükata! Eesti on ikkagi endiselt suveräänne riik, kuigi võimulolijate poolt kõvasti räsitud.

Kommentaarid