14.03.2018
Valge mehe lauaraamat | Urmas Espenberg
Riigikeele küsimus oli Eesti vabaduse ja iseseisvuse saavutamise kõrval üks laulva revolutsiooni võtmeküsimusi. Eesti keel pidi tingimata saama riigikeeleks, keegi ei kahelnud selles peale impeeriumimeelsete kommunistide.
Toona sai eesti keel võidu. Sellest ajast on möödunud pea 27 aastat ja Eesti Vabariigi iseseisvus on vaatamata turbulentse maailma tormidele mingi ime läbi püsima jäänud. Ometi on uskumatu saanud tõeks – kakskeelsuse teema on hiilivalt, ent viimasel ajal aina häälekamalt päevakorrale ujunud. Sellised hääled kostuvad nii Venemaalt kui ka vene elanikkonna eestkõnelejalt Keskerakonnalt. Igaühel oma motiiv: kes laiendab mõjusfääre, kes tahab lihtsalt vene valijate hääli juurde hankida, aga sisu jääb samaks. Ehkki emakeelt on ohustamas veel üks keel, ja see on inglise keel, valitseb suurem oht praegu siiski vene keele poolt.
Miks peaks vene keel, millel olemas väga suur leviala ja kaitse Venemaa näol, end kehtestama riigikeelena võõrastel territooriumidel? On selle põhjuseks teiste maade allutamiskirg ja sajanditevanune suurvene šovinism? Või johtub see hoopis laiskusest, mugavusest, suutmatusest ja tahtmatusest eesti keelt õppida? Ilmselt nii ühest kui teisest. Eestlaste poolt vaadatuna paistab asi märksa dramaatilisem, sest meie jaoks ei ole see mingi lihtne igapäevane küsimus, pigem sügavalt eksistentsiaalne probleem. Kas sellist Eestit me tahtsime? Mille eest me võitlesime? Mis mõte on iseseisvusel, kui meie keel kaotab oma tähtsuse?
Arvestades meie nõrka demograafilist olukorda ja pika okupatsiooni tõttu põlisrahvale ohtlikuks saanud rahvastiku koosseisu, oleks kakskeelsus meie emakeelse riigi kadumise algus. Aga milleks meile võõrkeelne riik? Traagika on see, kui too teine keel saab olema meid okupeerinud riigi keel? Aga palju parem poleks ka inglisekeelseks riigiks kujunemine.
Emakeele kadu on eestlastele tegelikult elu ja surma küsimus, muulastel pole aga midagi kaotada. Nii proovitaksegi, et äkki läheb läbi? Kaotaja, ei tohiks ju mingil juhul olla põlisrahvas. Ja iseäranis rumal oleks see põlisrahvas, kes laseb endale omaenese käega vee peale tõmmata.
Kakskeelsusest oleks võita mõned tühised plussid. Oleksime kenad kohalike muulaste vastu, vabastades nad tüütust keeleõppe vajadusest. Oleksime kenad Moskva silmis ja saaksime mõningaid tühiseid järeleandmisi. Oleksime paipoisid Brüsseli silmis ja saaksime näiteks rohkem pagulaskvoote? Aga meie ise, meie enda huvid?
Miinuseid oleks sada korda enam. Eesti riik kaotaks oma identiteedi ja võimaluse eristuda. Eesti rahvas kaotaks usu oma riiki ja kultuuri – ilma eesti keele riikliku monopolita need lõpuks hääbuksid. Nooremad inimesed lihtsalt ei oska vene keelt, osa ei hakkaks seda protestist rääkima ning seetõttu tekiks suur hunnik praktilist segadust, muudest pingetest rääkimata.
Maailma teised riigid kaotaksid orientatsiooni ning ei usuks enam meie riiki. Meie tõelised sõbrad ja progressiivsed venelased (näit. Ivan Makarov) ei tahaks olla okupatsiooni taastajad, kes tooksid võõra keele riigiellu tagasi. Okupatsioonikeele tagasitulek solvaks eesti rahvast rängalt.
Lisaks ähvardaks kakskeelsus ükskeelsuse ehk vene keelega, sest eestlased võivad ju vene keelt õppida, aga milleks muulastel seda enam vaja? Kaoks motivatsioon, suhtlemiskeeleks muutuks niiviisi vene keel näiteks Ida-Virumaal, eriti Narvas ja osaliselt ka Tallinnas Lasnamäel, Õismäel, Koplis.
Muulased ise läheksid segadusse. Nad on sattunud Euroopa riiki, kus riigikeeleks vene keel! Integratsioon nurjuks, tekiks eestlaste vastutegutsemine, mis viiks uute pingeteni ühiskonnas.
Reaalne kakskeelsus mõnes piirkonnas toimib ju nagunii omal loomulikul moel ning siin pole vaja midagi seadustada ega muuta. Venekeelsetel inimestel on piisavalt võimalusi olla venekeelses meediaruumis ja emakeeles suhelda. Ja nad peaksid hakkama tasapisi eesti keeleruumi üle tulema, kui tahavad olla edukamad ja paremini elus edasi jõuda. Üleminek eesti keelele peab kiirenema. Igati tuleks julgustada eesti keelt rääkida üritavaid inimesi ja mitte nina alla hõõruma nende aktsenti.
Nii et need, kes suruvad peale kakskeelsust, on tegelikult meie kultuuri ja riigi vaenlased, Kremli või Brüsseli «toapoisid» kui soovite. On teatud küsimusi, kus kõik eestimeelsed erakonnad peaksid ühte hoidma (näiteks välispoliitika, riigikaitse). Üks selline küsimus on ka riigikeele küsimus. Muus osas aga, nagu näiteks majandus või sotsiaalsfäär, on eriarvamused loomulikud ja viivad elugi omal moel edasi.
Lõpetuseks võib öelda: me võime küll keeleküsimuste üle teoretiseerida, kuid praktikas kakskeelsust või kolmkeelsust mingil juhul läbi lasta ei tohi.