Erukolonel Uno Kaskpeit: vabadussõjalased tuleb rehabiliteerida

Uno Kaskpeit

Riigikogu Vabadussõjalaste toetusrühm esitas täiskogule eelnõu, et rehabiliteerida Eesti eest võidelnud vaprate inimeste mälestus ja hea nimi, mis tallati jalge alla Pätsi poolt teostatud riigipöörde tulemusel 1934 aastal.

Riigikogu otsuse eelnõu „Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja sellega seotud isikute ning organisatsioonide rehabiliteerimisest“ nägi ette rehabiliteerida kõik isikud ja ühendused, kes olid süüdi mõistetud või represseeritud seoses osalemisega Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja sellega seotud ühenduste tegevuses, samuti selle tegevusele kaasaaitamises ja toetamises.

Antud eelnõu tuli Riigikogus  suures saalis lugemisele 08.02.2018.a., kuid paraku lükati see tagasi. Aga järgnevalt pisut ajaloolisest taustast.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit loodi 1929. aastal ning liitu kuulus suurem osa Vabadussõjas võidelnud sõduritest ja ohvitseritest. Kantud murest EV saatuse pärast asus Liit ka poliitikas üsna aktiivselt tegutsema ning sattus vastasseisu mitmete mõjukate poliitiliste ringkondadega. 1933. aastal avaldati sotsiaaldemokraatide häälekandjas Rahva Sõna artikkel, kus süüdistati vabadussõjalasi riigipöörde kavandamises, mille paljud ajaloolased on hiljem ümber lükanud.

Sellele vaatamata suleti Eesti Vabadussõjalaste Keskliit 1933. aastal koos teiste sõjaväelise kallakuga organisatsioonidega. Keskliidu asemele loodi 1933. aastal Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille liikmeks astusid ka Vabadussõjas mitteosalenud mehed. Eesti Vabadussõjalaste Liit muutus üheks suurimaks rahvaorganisatsiooniks ning 1934. aastal toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kogus liit ja nende valimisorganisatsioon Vabadussõjalaste Rahvaliikumine linnades enam kui 41% häältest, muuhulgas saavutati täielik ülekaal Tartus, Narvas ja Tallinnas. Maapiirkondades oli toetus väiksem.

1933. aastal esitasid vabadussõdalased rahvahääletusele enda põhiseaduse projekti, mis kiideti enam kui 400 000 häälega heaks. Oponendid on väitnud, et tegemist oli autokraatse põhiseadusega, kuid see ei vasta tõele, pigem oli tegemist presidentaalse põhiseadusega. Võib isegi öelda, et 1934. aasta põhiseadus oli demokraatlikum kui tänane, sest rahval oli õigus valida riigivanemat, osaleda referendumitel ja algatada seaduseelnõusid.

1934. aastaks olid ette nähtud riigivanema valimised ning kõige eelneva taustal oli selge, et suure tõenäosusega oleks valimised võitnud Eesti Vabadussõjalaste Liidu kandidaat Andres Larka. Temaga konkureerisid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei. Riigivanema kandidaatide toetusallkirjade kogumisel sai Andres Larka rohkem toetusallkirju kui teised kandidaadid kokku. Nii Konstantin Päts kui ka Johan Laidoner soovisid eelnevalt saada vabadussõdalaste Riigivanema kandidaadiks, kuid need katsed luhtusid. See oli ka põhjuseks, miks 1934. aasta 12. märtsil panid Konstantin Päts ja Johan Laidoner toime diktaatorliku võimupöörde. Selle tulemusena tühistati põhiseaduse kohaselt toimuma pidanud riigivanema ja Riigikogu valimised, keelustati erakonnad, kehtestati tsensuur ajakirjanduses ning poliitilisi oponente hakati represseerima.

12. märtsil sulges riigivõim nii Eesti Vabadussõjalaste Liidu kui tema valimisorganisatsiooni Vabadussõjalaste Rahvaliikumise. 12. märtsil ja vahetult peale seda arreteeriti kokku 886 vabadussõjalast ning nendega seotud isikut. Suurem osa neist vabastati eeluurimise lõppedes poole aasta jooksul, kuid tihti järgnes vabastamisele alalisest elukohast väljasaatmine, seejuures võeti isikult enne lubadus, et vabastatu loobub poliitilisest tegevusest. Mõne nädala jooksul peale pööret järgnes poliitiline puhastus sõjaväes, Kaitseliidus, politseis ja avalikus halduses. 1934. aasta alguses valitud vabadussõdalastest linna- ja vallavolinikud eemaldati volikogudest.

Repressioonid väljendusid õigusvastases ja tähtajatus arreteerimises, vangis pidamises, asumisele saatmises, füüsilises vägivallas, ähvardustes, isikute vallandamises poliitiliste veendumuste ja poliitilise kuuluvuse alusel – see kõik hävitas paljude inimeste elu ja karjääri. Kehtestati ajakirjanduse ja loometeoste tsensuur, piirati oluliselt kodanikuvabadusi.

Süüdistused vabadussõdalaste kavandatud riigipöördes ei leidnud kinnitust sõjaringkonnakohtus korraldatud kohtuprotsessil, mis toimus 12-20. juunini 1935. 37 vabadussõdalaste juhile mõisteti sellele vaatamata tingimisi karistus ja asumisele saatmine mitte vägivaldse riigipöörde kavatsuse pärast, vaid süüdistatuna ühingu asutamises või sellest osavõtmises, mis olevat taotlenud eesmärke, „mis ähvardavad avalikku julgeolekut või rahu“. Kuid peamise süüdistuse ära langemine ei tähendanud seda, et autoritaarvõim oleks taastanud sõna- ja organiseerimisvabadust ning korraldanud vabu valimisi. Kodanikke, kes neid vabadusi nõudsid, represseeriti riigivõimu poolt.

Mäletan noorusest vanaisa jutte, et Päts oli seotud vene pankade segaste tehingutega ja kartis Vabadussõjalaste võimule tulekul oma tumedate tehingute paljastamist. Ta leidis endale ustava liitlase Laidoneris ja koos tegidki nad riigipöörde, et ise võimule jääda ja hiljem paraku ka meie riik  Venemaale maha müüa ning baasid sisse lasta. Selle asemel et arendada riigi kaitsevõimet hoolitseti hoopis oma heaolu eest. Vanaisa jutte on tänapäeval kinnitanud ka mitmete ajaloolaste uuringud ja seisukohad, ilmunud on mitmed teosed ja artiklid, mis käsitlevad olukorda nii nagu see oli.

Hämmastav, et ka tänasel päeval on riigikaitsega sama olukord, sest teatud „seltsimehed“ räägivad küll NATO väikesest vihmavarjust, selle asemel et panna rõhk oma riigikaitse arendamisele. Ajateenistusse võetakse alla 50% noortest meestest ja sõjakooli võetavate ohvitseride arvu ei ole juba mitu aastat suudetud täis saada.

Kurb oli vaadata hääletamist meie Riigikogus. Selle eelnõu tagasilükkamise vastu oli isamaalisi patrioote ainult 22 inimest. Nende 22-e hulgas olid kõik Eesti Vabadusvõitlejate Liidu toetusrühma liikmed ja EKRE liikmed. Nimesid ma siinjuures eraldi välja tooma ei hakka, sest Riigikogu kodulehel on hääletamise tulemused avaliku infona üleval. Hämmastama paneb aga see, et nende hulgas oli vaid üks inimene ennast nö isamaaliseks pidavast IRL-st ja mitte ühtegi selgrootuse ja põhimõttelageduse käes vaevlevast Vabaerakonnast.

Uno Kaskpeit on Riigikogu Vabadussõjalaste toetusrühma liige

Kommentaarid