Ettepanek eakate toetuseks: tuleks moodustada riiklik tööaastate pensionifond

PensionPension

Paljud Eesti riigis virelejatest on pensionärid, kelle sageli kõhnuke vanadusraha loob olukorra, kus pensioni saab suremiseks liiga palju, normaalseks äraelamiseks aga liiga vähe.

Pensionär Feja Räim teeb omapoolsed ettepanekud, mida võiks olukorra parandamist soovivatel poliitikutel silme ees seista.

“Eestis on kõigi pensionite ja sotsiaaltoetuste kujunemise põhialuseks sotsiaalmaks, mis moodustub hetkel töötavate inimeste palgafondist. Sotsiaalmaks palgafondilt on arusaadavalt vajalik riikliku sotsiaalabi tagamiseks, kuid selle liiga suur määr muutub arengut takistavaks teguriks.

Vanaduspension töötatud aastate eest ei ole aga mitte sotsiaalabi, vaid välja teenitud tasu töötatud aja eest. Seetõttu on loogikavastane, et tegelikult käsitletakse Eestis vanaduspensioni töötatud aastate eest kui sotsiaalabi, mis moodustub vaid hetkel töötavate inimeste palgafondi ühest protsentuaalselt aina kahanevast osast.

On mõistetav, et praegused töötajad ei saa aru, miks ainult nemad oma palga pealt peavad maksma pensione inimestele, kellel on lisaväärtusena oma tööpanuse kaudu see raha ühiskonnalt juba niigi välja teenitud. Teised isikud ja riiklikud struktuurid, kes vanema põlvkonna töövilja kasutavad, ei panusta aga pensionäride elu inimväärseks muutmisesse ja toimetulekusse sentigi ning vaatavad ülbe põlgusega vaesusest ja viletusest haisevaid vanureid.

Sotsiaalfondi rahasid ei kasutata alati mõistlikult

Kui sotsiaalfondi loomine oli 1990. aastate alguses Riigikogus arutlusel, siis käsitleti kogu sotsiaalfondi kui ainult pensionite maksmiseks moodustatavat fondi. Juba siis tekitas küsimusi see, et miks pensioniteks võetakse raha hetkel töötavate inimeste palkadelt, mitte ei looda riigieelarvest vastavat fondi töötatud aja eest makstavateks pensioniteks.

Praeguseks on aga isegi neid sotsiaalfondi vahendeid hakatud kasutama hoopis mitmesugusteks sotsiaaltoetusteks ja muudeks  üritusteks, sealhulgas isegi poliitilisteks propagandaüritusteks, pankadele börsispekulatsioonideks (nt teised pensionisambad) ning seetõttu ei jätku vanaduspensioniteks töötatud aastate eest piisavalt raha.

Eestis on paraku isegi fikseerimata, millises summas riiklikud fondid tohivad oma ülalpidamiseks fondi raha kasutada. Samuti on unustatud, et pension peab moodustama vähemalt 40% keskmisest palgast. Praegu on töötatud aastate eest saadavate vanaduspensionite suurus olnud vaid 25-30% keskmisest palgast. Samas meenutab sotsiaalfondi raha kasutamine tõepoolest selle lennukilt alla loopimist.

Olen seisukohal, et õige on moodustada eraldi riiklik pensionifond pensioniikka jõudnud inimestele nende tööaastate eest pensioni maksmiseks. Selle fondi moodustamise aluseks peaksid olema eelkõige muud riigieelarvesse laekuvad vahendid, näiteks ka käibemaks. Sellise riikliku pensionifondi eraldi loomine võimaldab kalkuleerida riigieelarve koostamisel seda fondi nii, et saab maksta tööaastate eest vanaduspensione vähemalt 40% keskmisest palgast, lähtuda lisaks pensionäride inimväärilise toimetuleku vajadustest ja seada sisse selge vahe sotsiaaltoetuste, riiklike huviürituste ja töötatud aastate eest makstavate pensionite kui hoopis teist liiki riiklike väljamaksete vahele.

Vanurite kulud ei ole väiksemad noorte omadest

On ilmne, et pensionite suurus on praegu selline, mis vanuritele enam inimväärset toimetulekut ei võimalda. Vanadus on teatavasti kallis, tuleb maksta tervise kaotuse eest ja samaaegselt maksta kommunaalkulud, teha oma elamispinnal remonti, osta teenuseid sellisteks majapidamistöödeks, millega varem ise hakkama saadi.

Ka vanuritel on vaja osta omale pidevalt uusi garderoobikaupu ja rivist väljaläinud kodukaupade asemele uusi majatarbeid nagu pesumasinad, veeboilerid, mööbel ja muud eluliselt möödapääsmatult vajalikud asjad. Selliste sisuliselt samuti püsikulude peale kuluv summa on kahjuks sageli kordades suurem ka paari kuu või näiteks ahjude ja remondi puhul ka terve aasta pensionist.

Vanurid satuvad meil pensionieas väljapääsmatusse olukorda, varem omale muretsetud esemete kasutusiga hakkab lõppema, suuremateks ostudeks tuleb võtta pikaajalisi pangalaene, liisinguid ja krediite, kus aastaintress on aga tavaline, umbes 20 % laenusummast ja ka see tuleb niigi olematust söögirahast kinni maksta.

Nii tuleb sageli osta samaaegselt mitmeid asju juba tehtud laenule lisaks, näiteks katkise pesumasina asemele uue ostmiseks tuleb võtta laen juba 5 aastaks, et kuidagi laenu tagasimaksega hakkama saada, mistõttu lõpptulemusena peab vanur maksma juba topeltsumma. Üle 70-aastastele vanuritele aga enam järelmakseid isegi mitte eluliselt vajalikeks ostudeks ei võimaldatagi. Paljudel vanuritel ei ole meil enam pesumasinaid, isegi mitte soojaveeboilereid, triikraudu, elektrikanne ja elektriradiaatoreid, ka üleriiete keemilisse puhastusse viimine on kulu, mida pole võimalik teha.

Üha enam eluliselt vajalikke teenuseid tuleb teha internetis, arvutite ja nutitelefonide ostmine ja side eest tasumine ei tule praeguste pensionite juures enam kõne allagi. Raamatukogudes ja pankades tuleb käia arvutit kasutamas, et maksta makse ja täita muid seadusega inimesele pandud kohustusi. Raha selliste kohustuste täitmiseks aga pensionäril ei ole. On ilmne, et mitte ainult madalad palgad ei ole Eestis väljarände põhjuseks, vaid eelkõige just vanaduspensioni olematu suurus, millega täiesti ilmselgelt inimene inimväärselt elada ei saa.

Eestist minnakse ka jõukama vanaduspõlve pärast

Nii minnaksegi juba nooruses Eestist minema, sest lahendust olukorrale ei paista. Riik räägib küüniliselt vaid vajadusest pensionäridel ühiskonda senisest veelgi enam panustada. Kõigele lisaks on viimasel ajal valitsuse ettepanekud pensionite osas olnud täiesti vastuvõetamatud nii praegustele pensionäridele kui ka noorematele inimestele, sest on ju selge, et Eestisse jäädes ootab neid pensionile jäädes ees väljapääsmatu finantsolukord ja väljapääsmatu viletsus.

Need väited, nagu peaksid lapsed kandma vastutust oma vanemate toimetuleku eest, ei ole ka päris õiged, sest mõned inimesed ei saa lapsi, kuid ometi töötavad veel suurema pühendumusega ühiskonna heaks. Samas on lasterikkad emad pikka aega kodus sotsiaaltoetustel ja nende panus jääb seetõttu väiksemaks. Siin on kompromissi väga raske leida, kuid praeguses olukorras on mõistagi õige rõhuda vajadusele luua täisväärtuslik pere ja sünnitada vähemalt 4 last.”

Kommentaarid