24.02.2018
Siim Pohlak kandideerib märtsivalimistel ka Riigikogusse.
Eestil on aidanud iseseisvuda ja taasiseseisvuda rahva võime mugavustsoonist välja tulla. Kui me ei taha lõpetada ajaloo prügikastis, siis võiksime Eesti 100. sünnipäeval kokku leppida, et me ei kiida edaspidi vaikides heaks mugavuspoliitikat, rumalust ja raiskamist, kirjutab EKRE juhatuse liige Siim Pohlak.
Eesti 100. sünnipäeva paiku on selge: Euroopa ühendriike ehitav poliitsüsteem meie keele ja kultuuri kestmist Eesti 200. sünnipäevani ei taga. Olukord on keeruline, aga mitte lootusetu. Lootust on sel määral, kui palju on Eestis veel inimesi, kelle identiteedi osa on olla eestlane ja kes seda oma järglastele edasi annavad. Olla eestlane tähendab põhjamaist visadust, töökust, hoolsust ja talupojatarkust, mida on vorminud põlvkondade jõukatsumine ilmastiku, soise või kivise põllumaa ja võõrvallutajatega.
Poliitikute mõttelaiskus
Viimasel ajal laiutab eespool loetletud loomuomaduste kõrval üha enam mugavus selle sõna halvemas tähenduses – mõttelaiskust soosiv ja tahtejõudu pärssiv omadus. Oma peaga mõtlemise asemel kõneleb hulk mugavustsoonis tegutsevaid poliitikuid Brüsselist antud sõnadega sallivusest, vihakõnest ja moodsast ajast, mis justkui nõuaks Eesti ühinemist Õhtumaades võimutsevate trendidega. Mis sest, et need trendid on vastupidised talupojatarkusele ja looduse loogikale. See, et meie ühist elu korraldama valitud isikud tegutsevad oma mugavusest lähtudes, on suurimaid ohte Eesti riigile. Nimetagem neid mugavuspoliitikuteks ja -ametnikeks.
Eesti on EL-i väiksemaid liikmesriike. Väike peaks olema oluliselt sõnakam kui suured, et ennast natukenegi kehtestada. Kui üksi ei jõua, tuleb otsida liitlasi – nagu mugavusest virguvad Poola, Ungari, Austria. Eesti poliitikud aga valivad järjekindlalt mugavuse ja arguse. Ei vaidle, ei esita ebameeldivaid küsimusi, ei seisa oma riigi eest.
Mugavus ja argus, mis Brüsselis või Strasbourgis vaidlemise ja võitlemise asemel jälgis kodumaal ülipüüdlikult eurodirektiivide täitmist, hävitas 2000. aastate alguses märkimisväärse osa meie väiketootmisest. Teame liiga hästi lugusid, kuidas Eesti poliitikud ja ametnikkond on jälginud eurodirektiive saksa täpsusega, nõudes toidu käitlemisel või põllumajanduses absurdset arvu kraanikausse, peeni valguslahendusi või kallist euroremonti.
Mugavuspoliitika suretab maaelu ja ettevõtlust
Poliitikute ja ametnike mugavuse ja pugejaliku suhtumise nahka läksid viimase kahekümne aasta jooksul sajad Eesti (maa)ettevõtted, tuhanded töökohad. Tagajärg: hääbuv maaelu. Tänane reaalsus on laste naeru ja kilgeteta külad ja vananeva rahvastikuga alevid. Uurimist väärib EL-iga liitumisele eelnenud ja vahetult järgnenud periood, aastad 2000–2005. Siis käis üle Eesti kergetööstuse-, põllumajanduse ja kaubanduse valdkonnas tegutsenud ettevõtete sulgemiste ja ülevõtmiste laine. Asemele tulid välisfirmad ja -kaubad.
Oponendid ütleksid, et EL-iga liitumine ja eurotoetused viisid meie majanduse enneolematule kasvule. Ei ole nõus. Mitmed majandusanalüütikud on juhtinud tähelepanu, et EL-iga liitumisele järgnenud „buumiaeg“ ei tulenenud Euroopa Liidu positiivsest mõjust meie majandusele. Põhjuseks oli maailmamajanduse kasv ja asjaolu, et Ida-Euroopa riikide liitumise järel julges ka ettevaatlikum osa väliskapitalist tulla meie ettevõtteid, metsi ja maid kokku ostma ning Rootsi pangad avasid eestlastele laenukraanid. Raha voolas siia küll, kuid tegelikult see maale jõukust juurde ei andnud ja järgnenud majanduslangus viis Eesti tagasi EL-iga liitumisele eelnenud tasemele.
Mugavuspoliitikud on jätnud Eesti inimese ja ettevõtja kaitseks olulised asjad tegemata, väliskapitali on aga kummardatud kui püha lehma. Tagajärg: eestlane on 21. sajandi teise kümnendi lõpuaastail jäänud omal maal töölooma staatusse, paljud on läinud välismaale, ja kõige kiuste paigale jäänutelt koorivad riigijuhid aktsiiside ning maksutõusudega viimast nahka, ise mugavalt Riigikogu liikme kuluhüvitiste eest autot liisides ja tankides.
Mugavuspoliitika siirded
Maksud ja aktsiisitõusud on mugavuspoliitika otsene tagajärg. Ebamõistlike kulude jõulise kärpimise, suurkapitali maksustamise ja uute tulude otsimise asemel on mugav vajutada rahvale selga uued koormised, uued aktsiisitõusud. Mugav on tegelda asendustegevustega nagu kooseluseaduse läbisurumine või maailma päästmise sildi all miljardist Aafrika inimesest käputäie Eestisse toomine. Rahva tuleviku seisukohast kõige olulisem küsimus on lahendamata: kuidas luua keskkond, milles sündimus suureneks sedavõrd, et eestlaste rahvaarv pöörduks taas kasvule.
Mugav on ülikoolides üle minna ingliskeelsele õppele, lubada gümnaasiumi emakeele eksamil vigaselt kirjutada. Mugav on siinsetelt võõrpäritolu elanikelt mitte nõuda riigikeele oskust. Mugav on tuua lahkunud tööjõu asemele mugavuspagulasi, kes on elanud meist hoopis teistsugustes oludes, kus ellujäämise eeldused ja sellest tulenevad väärtushinnangud ning töömoraal on põhjamaises kliimas karastunud rahva omast läbi aegade erinenud. Eriliselt mugav on poliitiliselt mittekorrektsetel teemadel vaikida või juba eos arutelu surmata, sildistades keerulistest probleemidest rääkijad rassistiks, šovinistiks või vihakõnelejaks.
Üks tuntud inglise kirjanik on öelnud: „Kui mõni rahvas hindab midagi oma vabadusest kõrgemalt, siis kaotab ta oma vabaduse; ja iroonia peitub selles, et kui see on kas mugavus või raha, mida ta kõrgemalt hindab, siis kaotab ta ka selle.“ Meil on veel lootust säilitada oma vabadus elada Eesti riigis ja kõnelda eesti keelt, aga see eeldab igaühe teadlikku otsust. Kui tahad, et ka Eesti 200. sünnipäeva ajal oleks meie rahvas eestikeelne ja -meelne, siis tuleb astuda mugavustsoonist välja, nagu meie esivanemad on seda korduvalt teinud.
Väärtustame oma ajalugu, kultuuri ja loodust
Alustuseks tuleb endale tunnistada, et maailmas, kus EL-i liidrid unistavad ühendriigist, suurkapitalistid globaalsest maailmariigist ja inglise keel võtab igas valdkonnas võimust, saame loota ainult iseendale. Saatus soosib neid, kes talle keerulisel ajal ei alistu, vaid tegutsevad. Teeme teadlikke valikuid: kõneleme selget ja puhast eesti keelt, hoolitseme, et meie lapsed kõneleksid kõigepealt korralikult eesti keelt, väärtustame oma rahva ajalugu, kultuuri ja loodust. Uutel põlvkondadel on vaja eestluse säilimiseks positiivseid eeskujusid ja innustavaid lugusid, kus kangelased on tulnud mugavustsoonist välja.
Üks lugu võib alata meist endist. Lepime Eesti 100. sünnipäeval kokku, et me ei kiida edaspidi vaikides heaks mugavuspoliitikat, rumalust ja raiskamist. Eesti rahvas on väärt enamat. Mugavuspoliitikud tuleb eemal hoida nii riigi kui ka omavalitsuste juhtimisest. Valimistel on vaja julgust hääletada mitte lubatud eurode, vaid väärtuste alusel, toetada uusi jõude ja inimesi. Astudes ühiselt vastu mugavusele ja rumalusele, ehitame üles parema ja õiglasema Eesti riigi, mille 200. sünnipäeval vaadatakse uhkusega tagasi oma sada aastat varem tegutsenud esivanematele. Head Eesti sünnipäeva!
Siim Pohlak,
EKRE juhatuse liige