Oleme viimastel aegadel märganud süsteemset eesti keele kasutusala vähenemist ja vähendamist meie ühiskonnas.
Alustagem või taksojuhtide eesti keele oskuse nõudest loobumisest, kohtutes ja õigussüsteemis võõrkeelse asjaajamise lubamist jne. Nüüd siis valitsusepoolne lubadus vähendada erandkorras eestikeelse õppe mahtu venekeelsetes koolides. Seda kõike hoolimata sellest, et meie põhiseaduse § 6 sätestab, et Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel ja selle mitteoskamine mõjub halvavalt integratsiooniprotsessile.
Kui me vaatame teiste riikide praktikat, siis tegelikult Prantsusmaal, Saksamaal, USA-s, Kanadas jne on täiesti elementaarne, et riigikoolides antakse haridust ainult ja eranditult riigikeeles.
Seoses selliste murettekitavate tendentsidega on meil haridusminister Repsile küsimus, miks on lubatud teha neid erandeid, mis panevad ebavõrdsesse olukorda ülejäänud koolid, kus selliseid erandeid ei tehta ja kes seadust korralikult täidavad. Ja kas ei ole siin tegemist mitte Keskerakonna valijatele n-ö mee moka peale määramisega, sest teatavasti on enamik Keskerakonna valijatest vene rahvusest inimesed?
Eestikeelne õppesüsteem vene koolides, see 60 : 40, on täiesti toimiv ja vaadates venekeelsete koolide tulemusi, ka edukas. See on avaldanud positiivset mõju, suurendanud koostööd nii õpetajate, õpilaste kui ka lastevanemate vahel. On täiesti selgelt näha, et see on tulemusi toonud.
Ka väga paljud koolidirektorid Eestis ja õpetajad on korduvalt esinenud avaldustega, teinud pöördumisi, et seda süsteemi ei pöörataks tagasi. Paraku meenutab selline eestikeelsuse nõudest loobumine tagasipöördumist Elsa Gretškina venestamisaegadesse. 26 aastat iseseisvust on lastud raisku minna, 26 aastat ei ole tehtud mitte midagi, meil ei ole vene lastele korralikke eesti keele õpikuidki ega töövihikuid. Ma tean, kolleeg Stalnuhhin on kirjutanud mitmeid, mis on suurepärased, aga mis paraku on tal siiamaani sahtlis, sellepärast et mitte keegi ei tunne selle vastu huvi.
26 aastat on lastud eesti keeleruumil väheneda ja vene keeleruumil kasvada. Kui me vaatame kõiki neid läbi aastate tehtud otsuseid, küll keeleseaduse lahjendamist, küll kodakondsuse seaduse lahjendamist jne, siis ongi nii – 26 aastat, vähe sellest, et ei ole midagi tehtud, palju hullem, eesti keeleruumi suhtes on tehtud hoopis väga palju kurja.
Siin on ka varem seda teemat arutatud. See on alati sumbunud kuskile. Kuhu? Kelle karvase ja kurja käe tõttu? Me võime kõik seda küsida, me võime kõik seda aimata. Aga täna oleme me olukorras, kus on vähemalt natukenegi, üks sammukene juba astutud, et vähemalt see 40 : 60 jaotus on sisse viidud. Ja kui me eeldame seda, et valitsus astuks samme eesti keele õppe laiendamiseks ja parandamiseks, siis ei saa me lubada seda, et valitsus astub mitte sammu edasi, vaid astub sammu tagasi ja me vähendame uuesti eesti keele osa õppes. Täna peaks olema eesti keel lasteaiast alates, esimestest klassidest alates. Me ei peaks rääkima üldse mingisugustest protsentidest. Ja kui me räägime protsentidest, siis mitte sellest 60%-st tagasitulekust, vaid me peaksime rääkima, et astume sammu edasi, läheme 80% juurde ja võib-olla siis kolme-nelja aasta pärast 100% juurde.
Me oleme üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on oma riik. Selle riigi ülesanne ongi eesti rahvuse, eesti keele ja eesti kultuuri säilimise tagamine. Ja kui meie ise seda ei tee, siis ei tee seda mitte keegi, sellest ei tasu undki näha. Me lihtsalt sulame ja hägustume ära nendes miljardites ja miljardites inimestes, kes elavad maailmas, ning selles suurrahvas, kes elab meie idapiiri taga ja kes piisavat toetab oma rahvuskaaslasi siin, rahastab nende kultuuritegevust, õpet ja mida kõike veel. See ei ole eesti rahva ülesanne ega kohustus – 900 000 inimest ei saa üle 100-miljonilise rahva ega nende kultuuri ja keele säilimise pärast muretseda. Seda ei tee ka suuremad rahvad, nagu ma eelpool mainisin. Ükskõik millises teises riigis antakse riiklikku haridust ainult riigikeeles ja kui teised rahvused, kes soovivad seal elada, soovivad oma lastele anda enda emakeelset haridust ja arendada enda kultuuri, siis seda nad loomulikult ka teevad, aga seda rahastavad nad ka ise.
Ei ole mitte mingisuguseid vabandusi püüetele õppesüsteemi tagurpidi pöörata. Me peame tegutsema eesti keele positsiooni tugevdamiseks, mitte udumullikesi ajama, nagu on viimased 26 aastat tehtud ja millega me ei ole mitte kuskile jõudnud. Ja loomulikult kellelt muult seda nõuda kui mitte valitsuselt. Valitsus on kohustatud täitma meie põhiseadust, kõikide nende liikmete antud vannet ja rahva tahet, sest ilma eesti keeleta ei ole sellel riigil ka mingit mõtet.
Kõne Riigikogus 20.03.17