Indrek Hirv: Rahvuslikkusest rikkuse ja vaesuse taustal

Poeet Indrek Hirv kirjutab, et talle on muust olulisem kokkukuuluvustunne nendega, kellega teda seob ühine minevik ja kelle keelepruugis ja mõtlemislaadis tunneb ta ära oma lapsepõlve.

Minult on vahel küsitud, miks ma EKRE-sse kuulun, miks mitte näiteks Reformierakonda või sotside hulka. Püüan siin vastata.

Eks ma olen vist juba loomult rahvuslane, rahvuslikkus on mu isiksuse loomulik ja väga oluline osa, ma olen üks oma keelega, oma perekonnaloo ja rahva ajalooga ning oma maaga. Emajõe pajude ja Väinamere kividega, millesse oma elu jooksul aegamisi ise justnagu armunud olen, aga ka selle maaga, mida lihtsalt tean ja tunnen enda oma olevat: mille eest võideldes on langenud mu onud ja vanaonud. Selles, mida ma nüüd ütlesin, ei ole mingit paatost, mingit poosi – ma vihkan paatost! Ma ei taha praegu ka kedagi milleski veenda või ümber veenda, poliitikat teha. Ütlen lihtsalt: rahvuslikkus on minu loomulik õigus olemas olla, olla see, kelleks ma olen sündinud – eestlane.

Jah, ma tõesti tahangi olla eestlane, rääkida eesti keelt, kuuluda kokku eesti rahva ja maaga. Elada umbes samades tingimustes kui mu vanad sõbrad ja tuttavad. Olen ju näinud küll neid, kes on olnud osavamad, kes on tänaseks rikastunud, enda arvates mingil ühiskondlikul redelil justkui tõusnud. Nad on kaotanud midagi väga väärtuslikku – võimaluse kuuluda noorpõlvesõprade hulka, oma rahva hulka. Mina ei taha ei rikkaks ega kuulsaks saada, kokkukuuluvustunne on mulle muust olulisem. Kokkukuuluvustunne nendega, kellega mind seob ühine minevik, kelle vanematega sidus ühine minevik minu vanemaid, kelle vanavanemad võisid tunda minu vanavanemaid, kelle keelepruugis ja mõtlemislaadis ma tunnen ära oma lapsepõlve. Ja kui saatus peaks tahtma mind mu vanadest sõpradest ja tuttavatest, mu lapsepõlvest ja noorpõlvest eemale tõmmata, siis on ju iseenesestmõistetav, et ma sellele vastu hakkan.

Aga teate, õigupoolest ei tahaks ma hästi ka vaene olla. Mu elus on olnud aeg, mil välismaal teenitud tagavarad said korraga otsa, tegin ka ühe oskamatu kapitalipaigutuse ja kaotasin viimse kui penni. Ja siis korraga nägin, kui julm on elu nii-öelda madalamates klassides, kui jõhkrad võivad olla võrdselt vaesed omavahel tühiseid sente jagades, kuidas ka näiteks kirjandusinimeste tavaline kollegiaalne kemplemine võib minna äärmusliku julmuseni, kuidas kaua varjul hoitud loominguline kadedus võib lõkkele lüüa siis, kui selleks õieti enam alust ei olegi, aga kolleegi ajutine vaesus annab võimaluse teda alandada… Ühesõnaga, tahan öelda, et nii rikkus kui vaesus on kurjast, takistavad elus tõelisi eesmärke leidmast, pühendumast sellele, mis pühendumist väärib: perekonnale, lastele, sõpradele, oma kodukohale, oma rahvale, olemast õnnelik omade keskel, neid toetades ja ise nende toetavat suhtumist tundes.

Eks ole, rahvus seob – aga need sidemed ei ole mitte ahistavad, vaid toetavad. Teistega koos millegi tegemises on jõud – sünergia, öeldakse nüüd. Ka üksi saab vahel väga palju ära teha, aga see väsitab su lõpuks ära ja ei anna sama rõõmu mis koostegemine. Annab ehk korraks üleolekutunde – ja siis üksindustunde. Ja kui see üksitegemine käib kellegi arvelt, siis on see ju inetu sulitemp või alatu teiste riisumine! Ja selle tulemus kipub käest libisema… olen palju kordi näinud, kuidas liiga lihtsalt või teisi alt vedades tulnud varandus või positsioon on tuulde haihtunud. Olen ka näinud, kuidas uusrikas oma sulitempudega teenitud varanduse otsas istudes on äkki üksi ja haigeks jäänud, halva südametunnistuse kätte ära koolnud. Või siis istub kogu oma pika vanaduspõlve omasuguste hulgas, kellega tal pole muud sidet kui hooplev võrdlus: kes on osavam olnud, kes on rohkem nii-öelda „teeninud”. Istub kui vangis.

Aga kui see teiste arvelt ilma tõsise tööpanuseta saavutatud jõukus ongi algusest peale elu ainsaks eesmärgiks? Kuhu see viib? Ega ma seda päris hästi ette kujutada ei oska. Olen seda ju ajalehtedest lugenud – igasuguseid rikaste edetabeleid ja niinimetatud edulugusid – olen ka mõne noorpõlvesõbra kiiret rikastumist pealt näinud… aga siis on välja tulnud, et need suurtest rahanumbritest justnagu seestunud inimesed on õnnetud olnud, omasuguste sulide seltsis või üksikuna vaimselt hääbunud, kaotanud vanad sõbrad ja vanad ideaalid, vahetanud need nullide vastu pangas… Ja kui neid õnnetuid, elu eesmärgi kaotanud (noh, enda arust selle raha kokkuajamises leidnud) inimesi palju saab, kui nad nüüd uute mõttekaaslastega ühte heidavad ja hakkavad koos võimu taotlema, edaspidise rikastumise tarvis võimu ära ostma, andes selle nimel ära aated ja isamaa – siis on see ju nii lõpmata tühi ja kurb, mõttetu ja masendav. Mina ei taha hästi selle peale mõeldagi. Ei oska ka – ja ei taha!