INTERVJUU: Hannes Võrno: on ehmatav, et rahvusriigi säilimisest ja enesemääramisõiguse soovist on tehtud asotsiaalne hälve

Hannes Võrno

Hannes Võrno otsustas naasta poliitikasse ja kandideerib EKRE esinumbrina kohalikel valimistel Viimsi volikokku. Ta räägib, mis on tema eelised samas vallas kandideeriva Siim Kallase ees ja miks ta eelistas EKRE nimekirja Vabaerakonna omale.

Aastatel 2002-2011 kuulusid IRL-i. 2003. aastal valiti Sind kevadel riigikokku ja sama aasta septembris lahkusid riigikogust. 2010. aasta juunis Virumaa Teatajale antud intervjuus ütlesid, et “poliitikasse Sa pärast riigikogust äratulekut enam nina pista ei taha, sest pead seda liiga räpaseks. Aga kui Eestis rakendub Šveitsi süsteem, et parlament käib koos oma ajast ja oma kulul ning koosneb väärikatest ja ühiskonnas austatud inimestest, kel soov panustada oma riiki, siis vahest küll.” Res Publica „äraostmatud“ on senini riigikogus ja osa neist isegi valitsuses. Mis Sinuga toona juhtus, et hakkasid sellal poliitikat räpaseks pidama? Või mis juhtus poliitikaga?

Nägin, kuidas inimeses tuleb välja tema sisemuses peidus olev hoopis teine, seni kiivalt varjatud pool. Ühed naudivad seda uhke arrogantsiga ja teavad, et järgmine kord tuleb end alles nelja aasta pärast rahulolu tolmust puhtaks kloppida ja alla rahva sekka laskuda. Teised kangestuvad, nähes muutusi iseeneses, hoiakutes ja arusaamades. Need ei tee edasi enam mitte midagi. Lootes, et ehk kannab vool järgminegi kord vaikselt kaasa ja saab vette astumata kuiva jalaga paadis edasi istuda.

Kolmandad pettuvad, sest neile jõuab kohale, et parlament tegeleb seadusandluse ja riigi toimimise küsimustega, mitte tema naiivselt või teadmatusest antud lubadustega valijatele. Need on lihtsa valija lihtsale murele lihtsat lahendust lubanud lihtsad inimesed, kes otsustavad alles valituks saades nullist alustada ja õppima hakata või lahkuda.
Mina tookord 15 aastat tagasi lahkusin, kuigi mitmed väga mõistlikud inimesed toonasest parlamendi kümnendast koosseisust seda heaks ei kiitnud ja nõu ja õpetuseks abi pakkusid. Olen sellest sammust palju õppinud.

Kas praeguseks on midagi muutunud?

Eesti on muutunud. Olime toona koos Sven Mikseriga, kes oli X-koosseisu riigikaitsekomisjoni esimees, NATO-ga liitumise läbirääkimiste parlamendi delegatsioonide ja töögruppide arvatavasti kaks suurima töökoormusega riigikogulast. Täna on Eesti NATO-s ja minust on saanud veteran. Need on mulle isiklikult väga palju tähendanud episoodid ja kahtlemata on muutunud väga palju.

Eelmise aasta sügisel murdus Reformierakonna 17 aastat kestnud valitsemisperiood. Paljud ootasid seda ja hoidsid pöialt, et see ükskord juhtuks. Kas või vahelduse mõttes. Milline on Su arvamus Jüri Ratase valitsusest?

Jüri Ratas on väga metsiku töövõime ja tugeva lastetoaga karjääripoliitik. Tegelikult meeldiks selline mees igale erakonnale. Praegu, Ossinovski valitsuskabineti peaministrina peab ta paralleelselt Keskerakonna esimehena ohjama ka seda juhitavuse kaotanud tankerit.

Kas Ratas saab hakkama või on pelgalt Rõivas 2?

See ei ole lihtne. Kindlasti ei ole ta Rõivas-2, sest kui Ratasel ei lubata ise otsustada, oli Rõivase häda see, et ta ei julgenud ise otsustada.

Kui oleks Sinu teha, siis kes oleks Eestile anno 2017 kõige asjalikum ja tegusam peaminister?

Inglise-, vene-, araabia- ja hiina keelt võõrkeeltena valdav, ennast läbirääkijana kehtestada suutev ja otsustusjulgusega juht. Inimene, kes suudab oma meeskonna kokku panna, seda motiveerida ja maksimaalselt tööle rakendada. Peaminister, kes suudab Eesti Vabariigi nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavaks teha. Viia Eestist maailma mitte suveniire, vaid kuuldavaid sõnumeid. Mis ta nimi on? Jumal teab.

Eestis ei ole enam aastaid olnud nn spetsialistide valitsusi. Eesti taasiseseisvumise järel mõned olid. Viimastel aastatel on valitsustesse sattunud ka inimesi, kel ei ole muud elukogemust, kui erakondlike plakatite kleepimine ja parteitöö. Kas asjatundjate kaasamine valitsusse võiks eluvõõraste otsuste tegemist leevendada?

Tänane Eesti on nagu moodne auto. Peale kütuse ja aknapesuvedeliku korkide ei pea muid asju näppima ega isegi teadma, mis seal kapoti all on. Tundub, et sellisena uue põlvkonna noorpoliitikud Eesti niiöelda “kasutusse” ongi võtnud. See ei ole iroonia ega ka mitte etteheide. Paraku on sellise nähtusega kaasnev õpitud abitus või lausa saamatus. Kui selline auto jääb rikkega teepervele, ei liigu ta sealt enne, kui oskaja spetsialist appi tuleb. Kui spetsialistil pole tööaeg või on hoopis muude tegemistega hõivatud, võib abi tulla tont teab millal… Seetõttu ei peaks solvuma või naeruvääristama kedagi, kes julgeb meenutada, et autojuht võiks oma masinast veidi rohkem teada, kui seda, kust pannakse kütust või kuidas kojamehed tööle hakkavad. Saamaks aru, et raha ei tule seina seest ega Euroopa fondidest või riigieelarvest peaks poliitaparaadi töötajad tegema vähemalt viis aastat ettevõtjana tööd, et õppida mõistma seda, kust raha päriselt tuleb.

Kandideerid tänavustel kohalike omavalitsuste valimistel Viimsi vallas parteitu kandidaadina EKRE nimekirja esinumbrina. Kui 2003. aastal lahkusid riigikogust, kuna pidasid poliitikat räpaseks, siis miks otsustasid nüüdsetel omavalitsuse valimistel uuesti poliitareenile naasta?

Hea tuttav ütles selle kohta hiljaaegu väga tabavalt. Poliitikat ja poliitikuid vihkavad kõik. Ometi ootavad nad just neilt, et elu läheks paremaks. Mind ei kutsutud ühinema ühegi erakonnaga. Ka Konservatiivse Rahvaerakonnaga mitte.

Mind kutsuti osalema valla kauaaegse kodanikuna selle tegevuses. Tehti ettepanek kandideerida Viimsi vallavanemaks. Juhindusin seda ettepanekut pikalt kaaludes ja vastu võttes ühest väga kindlast põhimõttest – olla valituks osutudes Viiimsi, mitte ühe või teise erakonna vallavanem. Mul oli valida, kas kandideerida üksikkandidaadina, Vabaerakonna valimisnimekirjas või Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas. Valimised on tegelikult vastus kandideerija individuaalselt esitatud küsimusele – kas te tahate ja usaldate mind? Selle otsuse suudab teha valija ise. Inimene peaks valima saadiku isiku, mitte partei järgi. Mina kavatsen kandideerida Hannes Võrno nime all ja oma nime eest seistes.

Millise numbrilise tulemusega oleksid rahul?

Igasuguse tulemusega. Sest see saab olla kas suur pettumus, suur üllatus või lihtsalt keskmine.

Mida sooviksid Viimsi vallas valituks osutudes teistmoodi teha? Mis võiks olla Su suur missioon Viimsis?

Soovin, et Viimsi vallas saaks segadused selguse. Tülid ja arusaamatused lahendused ja/või kokkulepped. Soovin, et Viimsi valla nägu ei oleks üle oma võimete elava ja liisitud võltsnaeratusega lakei. Soovin, et Viimsi vallast teataks ülejäänud Eestis ka midagi muud kui see, mida teevad sigadusi päevavalgele toovad tellimusföljetonid valimisperioodi õukonnalehtedes.

Minu missioon Viimsis on näidata tervele Eestile, et olulisem sellest, mis värvi on kass, on see et, ta hiiri püüab. Ma väga loodan noorte viimsilaste aktiivsusele ja soovile neid puudutavas adekvaatselt kaasa töötada. Usun elupõliste ettevaatlikkust ja pean tähtsaks need inimesed kuuldavaks teha. Ma olen siin elanud senisest elust pool ega kavatse minna ära. Siin on minu kodu.

Kas ei või juhtuda samamoodi, et ühtel hetkel tajud, justkui on Viimsiski poliitika räpane ja taandud?

Võitlusspordis valvab kohtunik, et jõukatsumine, kui julm see ka ei ole, oleks reeglitepärane. Minut on pikk aeg nii ründaja kui kaitsja jaoks. Poksiringi visatud rätik on märk võitlusest loobumisest. Loovutatakse midagi, jättes sellega midagi alles. Poliitika pole mitte iialgi väärt niipalju, et selle nimel viimseni ja kõigest loobuda.
Väärikuse peab jätma isegi peksasaajale. Vallavanem kui amet on minu silmis see kohtunik. Kui minu tulemus valimistel selleni viib, on see mu suurim väljakutse ja missioon. Vallavanema ametinimetuse ette ei pea nii nagu tänases Eestis igapäevane, ütlema „selleerakondlasest vallavanem“. Soovin osaleda tegevjuhtimises mitte poliitikas. Nii ei pea ka poliitika pärast taanduma, sest poliitikagi ei pea tingimata räpane olema. Ma veel usun.

Miks eelistad kandideerida EKRE nimekirjas?

ENSV-s ehk siinsamas Eestis tehti rahvusriigi ja iseseisvuse ihalejatest punavõimu püüdlike kilterite abil skisofreenikud või pederastid. Mõlemaid oli enesestmõistetavalt lihtne elimineerida. Muust ühiskonnast eraldada, sundravida, moraalselt sandistada, sotsiaalselt alla lasta või kollektiivselt naeruvääristada. Enesekaitseks noogutati nõusolekuks päid, vaadati sekkumata pealt või juleti vaid omade keskel vahetevahel siunata. On ehmatav, et siinsamas Eesti riigis tehakse rahvusriigi säilimise ja enesemääramisõiguse soovist taas muigamist väärt asotsiaalne hälve. Lumpeni popslik natsism või lõpetamata põhiharidusega pööbli seletamatu tung. See ongi põhjus – ma ei häbene olla ja öelda, et olen eestlane ja on asju, mida ma ei taha Eestis näha ega soovi, et võiks siin juhtuda mistahes rahvusest inimesega.

Mis Sind EKRE juures kõige rohkem võlub?

Julgus! Eriti Taaveti ja Koljati võitlusena tunduvates olukordades.

Sa ei ole erakonda astunud. Kas on ka midagi, mis Sind EKRE juures häirib?

Küllalt sageli olen näinud, et erakonnal on justkui ainult paar-kolm eeskõnelejat. Vahel vajutab see pitseri mõnel pingelisel teemal ettevalmistuseks vajaliku aja nappusega ja tulemus on olnud meelevaldselt tõlgendatud põhimõtted.

Viimsi vallas on Reformierakonna esinumber Siim Kallas. Kahtlemata üks värvikamaid poliitikuid Eesti lähiajaloos. Mis on Sinu eelised Siim Kallase ees?

Minu peamine eelis valija jaoks on see, et Siim Kallase puhul usuvad tõenäoliselt väga vähesed, et ta tõesti asubki vallavalitsuses igapäevaselt tööle. Teine eelis on see, et mulle julgeb vallaelanik kus tahes ligi astuda. Olen tavalise inimese jaoks vähem kättesaamatu olemisega.


UU

Kommentaarid