Intervjuu Priit Pulleritsuga: Ma armastan Eestit!

Enamasti intervjueerid teisi, kui palju endal on tulnud intervjuudele vastata, kas meeldib või pigem ei meeldi?

Viimasel ajal on tulnud päris palju intervjuusid anda, eriti raadios. Näiteks seoses immigrantide teemaga tunnises saates nii Vikerraadios kui Raadio Kukus, samuti lühiintervjuu Elmari raadios. Kooseluseaduse vastuvõtmise järel osalesin samuti Kuku Raadios tunnises väitlussaates. Need kõik on meeldinud, sest tänu headele saatejuhtidele olen saanud korralikult ette valmistuda ning oma sõnumid enda arvates argumenteeritult edastada. Näiteks pärast Vikerraadio saadet sain inimestelt tohutult palju tänulikku tagasisidet. Kõige vapustavam oli juhtum, kuidas üks valge Mercedesega mees pidas kinni, astus autost välja, sirutas käe ette ja tuli, nägu laialt säramas, mind hea esinemise eest tänama, ütles, et on minuga sada protsenti nõus. Mulle meeldib usutlustes, kui küsimused on teravad, isegi ründavad, sest just sellised küsimused annavad parima võimaluse oma seisukohti ja vaateid põhjendada. Ja sellised küsimused muudavad intervjuu ka tulisemaks, mis omakorda tähendab, et kuulajatel on huvitavam kuulata.

Eestil on käes ärevad ajad, traditsioonilised väärtused langevad, idanaaber laamendab, immigrandid koputavad sõna otseses mõttes meie ustele ja nõuavad Euroopa Liidu abiga sisselaskmist. Peavoolumeedia positsioneerib end progressiivseks ja kõike lubavaks jõuks, kuidas suudad nendes tingimustes ajakirjanikuna endale kindlaks jääda?

Endale kindlaks tuleb igal juhul jääda – kuidas sa saad endale muidu peeglis otsa vaadata? Tuleb uskuda sellesse, mille eest seisad, see kõik läbi mõelda ja argumenteerida ning põhjendada – siis juba naljalt kõikuma ei löö. Aga probleem on selles, et võid küll olla endas kindel, ent kui palju su seisukohtadel üldse kõlada lastakse. Nn peavoolumeedia, mis veel 10-15 aastat tagasi oli valdavalt paremkonservatiivne, on vajunud ilmselgelt vasakliberaalsesse sängi – selle kõige ilmekamaks tõestuseks oli kooseluseaduse diskussioon. Kõige suurem oht tõelisele sõnavabadusele on see, et tohutu meediast vastu vaatava pressingu ja survega luuakse selline olukord, kus sa võid küll olla endas kindel, aga enam ei julge või tajud, et ei saagi oma seisukohtadega välja tulla, sest saad aru, et need ei ole soositud, ja kui neid isegi avaldatakse, siis n-ö pika hambaga, ja igal juhul saad siis mitmest torust halastamatut vastutuld, et teaksid – ära järgmine kord enam sõna võta, eks. Näiteks juhtus see siis, kui saatsin talvel riigikogu liikmetele kirja, et jälgin tähelepanelikult, kuidas nad kooseluseaduse üle hääletavad ning tuletan seda oma tuttavaile ja kõigile teistele enne valimisi meelde. Oi, kuidas siis mõned ajakirjanikud mulle kallale kargasid, minu kirja kohta küsiti kommentaari lausa mitmelt tipp-poliitikult ja tehti nende vastustest eraldi uudisnupud. Mul oli pärast hea lugeda nende uudisnuppude kommentaare – vähemalt 90, kui mitte 95 protsenti kommentaatoritest oli minu poolt ja avaldas mulle toetust. Tundus, et ma ei ole rahva seas kunagi nii toetatud olnudki. Aga mis need sajad joonealused toetavad kommentaarid loevad, kui suurtes peauudistes lastakse sind mitmest torust materdada. Tunnistan, et ega seda algul kerge taluda olnud. Sellise materdamise mõte on vaikimisi tasalülitamine, nagu nn progressiivsetes Euroopa riikides, kus teatud tõsiasjadest rääkimine on tehtud tabuks mitte selles mõttes, et miskit oleks ametlikult ära keelatud, vaid valitseb nn default mood ehk vaikimisi aktsepteeritud meelelaad, et mõnedest asjadest kõvasti ja avalikult ei räägita. Selle tulemuseks on enesetsensuur, kuigi sellest niisuguse sõnaga ei räägita. Kuid see tasalülitatuse ja enesetsensuuri nähtamatult kägistav käsi on tegelikult vabale sõnale ja demokraatliku ühiskonna kestmiseks vajalikule mõttevahetusele kõige suurem oht.

Mille eest üldse seisad, millised on väärtused mille eest seisad nii inimese kui ajakirjanikuna? Mis on sinu jaoks see punane joon, millest sa ei tagane?

Kõige aluseks on kaine mõistus ja realistlik elukäsitlus. Mulle ei meeldi see idealistlik ja lapselikult väljamõeldud roosa soovmaailm, mille paljud on enda ümber ja enda mõtetesse ehitanud ning milles nad naiivselt elavad. Mulle ei meeldi euroopalikeks kuulutatud, kuid pahatihti dekadentlike väärtuste ajuvaba ja kriitikalage omaks võtmine, ei meeldi haiglaselt laiutav poliitiline korrektsus, ei meeldi tolerantsuse diktatuur, sest nagu iga diktatuur, on ka tolerantsuse diktatuur kõigi teisitimõtlejate suhtes veriselt vaenulik. Ma armastan Eestit, mulle meeldib eesti keel, mulle meeldivad eesti tavad, mulle meeldib eesti kultuur. Näiteks püüan ma oma keelekasutuses tõrjuda anglitsisme, v.a siis, kui millegi peale väga vihastan ja vannun – siis teen seda inglise keelest, sest emakeele ilu tuleb hoida ja see keel ei ole ropendamiseks.

Kas endaks jäämine on kerge, tihtipeale sarjatakse et Pullerits ütles seda ja toda…ning püütakse su seisukohti marginaliseerida?

Tean, et mul on palju vaenlasi ja vastaseid. Tean, et neid on eriti palju, ja eriti vihaseid, nende hulgas, kes räägivad teistsuguste inimeste tolereerimisest – ilus eestikeelne sõna on, muide, sallimine –, kes räägivad mitmekesisusest, kes räägivad avatusest. Millegipärast saavad nende sallivus, mitmekesisuse kummardamine ja avatuse hindamine otsa niipea, kui nad kohtavad kedagi, kes nende seisukohtadega ei nõustu. Kõige sallimatumad on, muide, just inimesed, kes jutlustavad tulihingeliselt sallivusest. Eriti jälestusväärseks teeb nende sallimatuse sellega kaasnev emotsionaalne silmakirjalikkus, variserlikkus. Nad on sallivad ainult omasuguste suhtes, teisi nad mitte ainult ei põlasta, vaid sageli suisa vihkavad.

Mida arvad rahvus-konservatismist – kas sinu meelest peab paika selle tituleerimine äärmuslikuks ideoloogiaks?

See on üks viise, kuidas midagi või kedagi marginaliseerida või nagu nüüd uue moeväljendiga öeldakse – muuta salongikõlbmatuks –, kui sildistada miski hukkamõistva sildiga. Eriti laialt levinuks on saanud sellised sildistavad sõnad, nagu rassist, nats, homofoob, ksenofoob. Ksenofoobiks võid saada jalamaid, kui julged öelda, et ei toeta immigrantide toomist Eestisse. Homofoobiks saad jalamaid, kui ütled, et ei poolda kooseluseadust. Lisaks oled siis Kremli- ja Putini-meelne. Taas, pange tähele, on agarad sildistajad need, kes muidu muudes olukordades võitlevad sildistamise vastu. Selline kahepalgelisus on tülgastav.

Mida arvad alternatiivmeediast, portaalidest ja sotsiaalmeediast, sinu tulevikunägemus meedia arengutest üldse- kuhu see liigub, kas klassikaline ajakirjandus sellisel kujul jääb või teiseneb millekski teistsuguseks.

Ei ma ette tea, mis ajakirjandusest saab. Aga kui nn peavooluajakirjandus tahab ka edaspidi enamikku rahvast kõnetada, siis peab ta üle vaatama, et ta liiga vasakule kraavi ei vajuks, vaid tegutseks nii, et keegi ei tunneks, et see väljaanne või kanal ajab agendat, mida mina heaks ei kiida. Vaat sellise kallutatusega võib ajakirjandus end küll suurest hulgast inimestest võõrutada. See on üks asju, mida tuleb ajakirjandusel silmas pidada, mitte ainult seda, kuidas arendada oma tooteid veebis või mobiilis.

Sinu perekonnaseis, lapsed? Millega tegeled vabal ajal- hobid? Kuidas maandad tööstressi ja pingeid…

Abikaasa on õpetaja, poiss on juba ülikooli lõpetanud ja tütar lõpetab tänavu kevadel. Vabal ajal teen trenni, talvel suusatan ja suvel sõidan ratast. Varem tegelesin ka jooksmisega, aga põlvekõhred kulusid nii ära, et pärast operatsiooni otsustasin selle alaga lõpparve teha – tahaks ka vanuigi omal jalal hakkama saada. Logeledes tarbin head välismaist ajakirjandust.

URMAS ESPENBERG

Kommentaarid