Kalle Mälberg – külamees metsalagedal, oma järve kaldal

Olid tuntud tele – ja raadiomees, kirjutanud palju arvamuslugusid „Delfis, „Õhtulehes“ ja mujal, viimasel ajal saab sind tihti lugeda „Uutes Uudistes“, sest oled meie uus kolumnist. Räägi endast lähemalt?

Hariduselt olen Tartu ülikooli diplomiga sotsiaalpsühholoog, Ülo Vooglaiu õpilane. Sisemiselt ikka eestlane ja külamees, mis sest et teinud elus pikki ringe ümber maakera, alati ja ikka kodupaik hinges, talumehe tarkus nagu mõõdulint silmis ja meeles. Vabadussõjalasest vanaisa tarkus on aidanud kõikjal arukaks ja kaineks jääda. Suurtes linnades elades pole mõelnudki lahustuda tagapõhja ja taustata „how are you?“maailmakodanikuks, ka nõukogude inimeseks ei hakanud iial. Väliselt omandasin muidugi inglise keele sellise transkontinentaalse aktsendiga, et Austraalias peeti mind  „fucking pome,i bastard“ ( POM- Prisoner of Mother England);  Ameerikas, USA Informatsiooni Agentuuris  arvati, et olen lõunaaafriklane; ainult Londonis, BBC Eastern European Monitoringus polnud tarvis vigurdada- tegin mis suutsin!

Ring sai täis! Mis sest et elasime ühes maailma ilusaimas linnas. Sudney ooperimaja fantastiline siluett siras igal hommikul lahelaintes nagu monument paarituvatele  kilpkonnadele. Kõik lapsed tõin Austraaliast tagasi, ja tahan eriti rõhutada, et kõigil on Eestimaal oma talud ehkki töötavad Tallinnas headel ametikohtadel- vanem poeg on advokaat, tütred- kommuniktasioonijuht, muusik, sotsiaaltöötaja, noorem poeg gümnasist.

Olles tohutult keerutanud kaamerat ja filminud loodust, harrastanud televisiooni pealiskaudset mängu, annab täna meelerahu iga kasvav kask, mänd ja kuusk. Kui saan saega metsas käia, järvetammi koprakahjudest parandada, heina niita ja higi saunas maha pesta, siis on päev korda läinud. Maaelu on luksus ja klassika, olen õnnelik, et saan seda endale lubada.

Kas taoline  positsioon annab sulle vabaduse ja sõltumatuse?

On liigutavalt tore astuda hommikul uksest välja, paar saamu järve äärde – olla loll ja tobe kui nii juhtub, vaba mõttega igal juhul. Oleks kohutavalt koormav töötada palehigis  ventilatsiooniga küprokkuudis, meediatoimetuse „njuuzruumis“ keset juhtmeid ja ringi rabelevaid liisinguorjadest žurnaliste. Sekka loobitud turundajaid, reklaamiagente ja poliitbroilereid, kes kõik üritavad  palga eest midagi arvata – oo õudust! Kui päev algab kuvari sisselülitamisega, et teada saada mis värk on, siis omaenese aruraasuke,  skeemikene, mõttealge ajukäärus lahustub. Oled  alasti tähemärkide kuulipilduja pasarahe all, ükskõik millise, kahaneva tiraažiga ajalehe veergudel.

Aga nüüd küsimus iseendale. Vabadus? Jah! Aga kellest ja milleks? Sõltumatus? Vahva küll, aga see ei huvita kedagi. Tunnen paljusid äkkrikkaid hedoniste, kes pohhuistidena tuiutavad tenniseplatsil, vallutavad aina uusi ookeaniavarusi, õõnes ja tobe naeratus huulil. Üks tähtis õnnevalemi retsept on mul  jagada. Lakka ahnitsemast! Kirstul pole taskuid. Lülita end välja riigiasjadest – ei mingeid digiallkirju! Kohe hakkab kergem. Vahel saab Eestimaal nalja kah! Tegime külameestega koosoleku, et lahkuda Räpina vallakremli oravate korruptsioonipesast. Sest kui kunagi minu vanaisa ja teised külamehed ehitasid Alar Kotli projekti järgi Nahale koolimaja, oli meie küla Meeksi vallas. Tobedad parteilased läksid hirmsasti närvi ja hakkasid nõmetsema – milline ebareeglipärane kahjurlus? Mälberg kaevaku kraavi ja ärgu mölisegu? Saatsime Taavi Rõivase aatekaaslasele, õiguskantsler Ülle Madisele kirja, ja saime mingi digijama vastu. Siis kirjutasin epostolaaria (vt. lisa 1). Tuli üliviisakas vabanduskiri nagu nõutud. Asjapulki tuleb sundida ja kasvatada! Nad on ju nagu dresseeritud Pavlovi koerad,  ila tilkumas iga tulukese peale.

Kas Eesti 2016 on selline nagu sa sisepaguluses ja hiljem kaugel maal emigratsioonis elades igatsesid?

Eestimaa on ilus ja inimesed on minu omad. Ma armastan oma kodumaad, teist mul pole. Kuid 25 aastaga on antud käest iseolemine ja vabadus, au ja väärikus. Maad võtnud massiivne vargus, terve põlvkond parasiitlust ning korruptsiooni on poliitvõõrandanud eesti rahva oma riigist.

Ma arvan, et reformierakond on oma võimu 17. aastapäeval lõpule viimas miljardilist  varguseprojekti. Kui kokku liita kõik kilekotid, mis tassitud parteikontorisse, sadamavargused, laevade ehitamised, elektrijaamad Auveres, mormooni ja araabia kõrbete  konsultatsioonirahad, raudteede ja maanteede ning koolimajade ja riigi kinnisvara tehingute kuldlõiked (ehk Tšetšeenia Kadõrovi 70%lisi „atkatte“ meil pole), siis 7% tehingust tuleb parteile ära. Sestap ka selline hulk toetajaid – terve põlvkond manulisi on toidetud riiginisa otsast ja truult sitsima üles kasvatatud. Esmane riiklik kuritegu on põhiseaduse vastane elektrooniline hääletamine- Taavikene on ju masinajõuga paika pandud! Eesti esiröövel on Reformierakond in corpore!  Miks muidu süüdimatu Siim Kallas ikka veel  lämiseb mingist presidenditoolist – ajakirjanikud aga koogutavad kaeblikult kaelu. Eesti Televisiooni saated  „Vabariigi Kodanikud“ ja eriti Foorum“ toovad mulle meelde omaaegse komsomoli keskkomitee. Ka siis räägiti kuidas selgitada meie edusamme ja kasvatada noori.Rohkem laulusaateid, jätku lällavale pedepeole, seltsimehed strateegilise kommunikatsiooni seksperdid! Tehke äppe kuni kaob elekter ja sulguvad ekraanid. Mašenka on toiduõli juba ära ostnud, maag Woland jalutab tiigi ääres (NB! Bulgakov teadis juba siis)

Mis meist saab küsis Agnes Gabrielilt? Mida teha, küsis alul Tšernõševski ja korrutas Lenin?

Mis meist ikka saab? On algamas uus rahvaliikumine- nimetame seda parema puudusel näiteks Ülaste Revolutsiooniks – on selline esimene kevadlill metsa all. Tuleb järjekindlalt ajada oma asja – küll tõde tõuseb ja vale vaob. Nii on alati olnud. Tuhandeaastaseid rahuriike on ennegi välja kuulutatud, aga püsima jäävad kultuurid. Kus on paljukiidetud nõukogude inimene? Ka muistseid egiptlasi pole, aga kultuur on, tänased kreeklased pole need kes Platoni ja Aristotelese ajal, aga kultuur on, aramea mässaja ja usuhull Jeesus, elus või ristil, on kirja pandud ja ammu ikooniks saanud  kristlikud väärtused, mis valitsevad Euroopat. Iseasi millal valge mees Euroopas jälle ärkab ja oma sõna maksma paneb- aga küll ta paneb?

LISA 1. Väike essee epistolaariast austatud Dr. Ülle Madisele

Naha  külavanem Kaido on parasjagu põllul kartuleid väetamas, Räpina vallavolikogu liige Mait istutab kapsaid, tema naine Maiken käib vahel arvutis, kui istikutest aega üle jääb – aianduskoolil on hea varustus. Naha keskel teederisti peal elav Urmas hööveldab riigimaanteed Meelva ja Mägiotsa vahel. Soe talu omanikul Matil on puusad  haiged- kogenud mees  käib vahel jahimeestele abiks,  poeg Margus rügab paberivabrikus. Naha külameeste memorandumit arutavatele külameestele kartuliputru keetnud Maarika müüb ehituspoes tsementi, Kõrvõotsa perepoeg Karl käib koolis. Siinkirjutaja Kalle ronis just maha traktori seljast – heina ei saanud enam niita, hakkas sadama.

Aristoteles õpetas meile klassikalist loogikat, mille tõlgendus näib ütlevat, et eneseküllasest loogilisest täismahust järeldub isetäituv soovmõte : „Kui lumi on valge, siis tähendab et on talv“. Teisisõnu, pealinna õdusas kontoris võib jääda mulje, et maailm ongi üksainus ilmedasilükkamatu ididigielu.

Kui rüütel kirjutas oma südamedaamile soneti, siis meie siin Naha külas mäletame, et ta tegi seda kirjatundjana hanesulega paberile (tänases, peenes keeles„ paberkandjale“). Tema südamedaam aga õhkas igavest armastust vastu lõhnastatud paberil ja ümbrikus.

Epistolaarne kultuur meenutab siit, Lämmijärve äärsest müütilisest Perävallast, et igale pöördumisele, ka põldu harivate külameeste omale,  oleks viisakas vastata samas „formaadis“ (vabandage see moekas eufemism!).

See tähendab, et soovime Teie vastust – Ja siis me kõik saaksime aru! – arusaadavas ja adekvaatses vormis.

Lihtsamalt öeldes, tahaksime ju küll lugeda Teie seadusteadvat arvamust meie pöördumisele lisaks elevileaetud kohalikule võimule ja meediavalikkusele, aga ei suuda sisustada siia külla moodsaid digividinaid – ega vist kavatsegi!

Kõige austusega, Teie Kalle Mälberg,  21.mail 2015-05-21 Kõrvõotsa talus

KALLE MÄLBERGI – CV

Psühholoog, literaat, ajakirjanik, talupidaja

Sünd, 13.10.1948, Räpinas

2 poega, 4 tütart, 6 lapselast

Ei ole kunagi olnud poliitiliselt angažeeritud!

Õppinud:

Nõo keskkool, füüsikaklass 1967

EPA agronoomia, maastikuarhitektuur, 1967-68

Tartu Ülikool, psühholoogiaosakonna I lend 1968-73, sotsiaalpsühholoogia diplom 1973 (filosoofiamagister)

Sydney ülikooli, College of Professional Studies, Certificate, international marketing 1989

Töö nõukogude ajakirjanduses:

Õhtuleht, uudistereporter  1976-1980

Eesti Televisioon, Noortestuudio saatejuht 1979

VEKSA ajalehe „Kodumaa“, osakonnajuhataja, 1980-81

Kodumaine pagulus 1981-1986 (erinevad juhuslikud ametid)

Välispagulus:

BBC Eastern European Monitoring, Rootsi riigiagentuur MUST, 1986-87, Austraalia, Sydney – 1987-1996

Ajakirjanduslik tegevus paguluses- artiklid Eesti Elu, Mana, Aja Kiri, Kultuur ja Elu, Rahva Hääl, Financial Review, BBC, jm.

Ajakirjanduslik tegevus Eesti Vabariigis:

1996.aastast autor, saatejuht, produtsent, meedianõunik

Reklaamitelevisioon“, sari  Kalle Mälbergi 19 minutit“,

TV3 saatejuht – „Tere hommikust, Eesti“, „ Eesti Loodus“- produtsent, režissöör

ETV „Keskkonnauudised“ 1996-2001, produtsent

Kanal 2  Eesti Loodus, Keskkonnauudised

Autorisaated „Mister Mälbergi Maailm“  Raadio2 ja Kuku Raadio 1994-1997

Keskkonnaministri meedianõunik 1996-1998

Eesti Looduse teletoimetuse loominguline juht 1997-2002

USA Informatsiooni Agentuur (USIA)  teleseriaalide autor ja saatejuht- „Tiigrihüpe ameerika moodi“ ja  „Teekond Charliega“ (John Steinbecki jälgedes) 1997

Kirjutanud sadu telestsenaariume,  kommentaare,artikleid, kolumne, filmi- ja  meediakriitikat , luuletusi mis avaldatud :  KesKus, Teater Muusika Kino, Postimees, Eesti Ekspress, Delfi, jm.

Eraldi raamatuna  ajaloolispublitsistlik monograafia „Perävald. Maailm omaette“, 2004

Loodusfilmidest ja loodusloome installatsioonidest – Kalle Mälbergi filmograafia

Hetkel on enam-vähem trükivalmis 3 uut käsikirja

Aastal 2010  koos psühholoogiaakadeemik Jüri Alliku, füüsikaprofessor Jaak Kikase ja kultuurimetseeni ning kütuseärimehe Tiit Veeberiga (suri 2012) asutatud MTÜ Vabaakadeemia. „Vabaakadeemia“ on süvendanud intellektuaalseid kujundeid, belletriseerinud rahvusolulisi  fundamentaalseid ideid – vabaakadeemikud on ka Leonhard Lapin, Indrek Hirv, Ülo Vooglaid, Vambola Kolbakov, Hardo Aasmäe, Toomas Kümmel jt Esinetud on Värskas ja Niitvälja golfiklubis, toimuvad regulaarsed infovahetused.

Talupidamine

Viimased 15 aastat peamine töö esivanemate talu taastamine – 63ha metsa, 3 ha suurune kaevatud järv, maastikukujundus ja eluhooned.

FOTO: Kalle Mälbergi kodujärv ja maja selle kaldal ERAKOGU

Kommentaarid