Merry Aart: See on üks suuremaid põllumajanduse kriise taasiseseisvunud Eestis

UU: Millises seisus on hetkel meie põllumajandus – Kas meil on kriis või katastroof?

Merry Aart (EKRE aseesimees): Lüpsame iga päev kahjumit, müüme maid ja metsi, et investeeringutega seotud laenusid tagasi maksta. Üle 10 000 piimalehma (Eesti on üks parima tõupotentsiaaliga riike Euroopas) on müüdud, 22 000 siga hukatud, tõumullikad riigist välja müüdud– see on üks suuremaid põllumajanduse kriise taasiseseisvunud Eestis. Euroopa Komisjon on lubanud põllumeestele eraldada 500 miljonit eurot, mis jagatakse kolmeks: otsene finantsabi, meetmed põllumeeste turujõu suurendamiseks ja toetus uute turgude leidmiseks. Otsene finantsabi jaotatakse eri riikide farmerite vahel. Meil prognoositakse, et Eesti saab sellest 5- 6 miljonit eurot. Vene kriis on toonud piimatootjatele kogukahjumi 50 miljonit eurot, EL abi oli ette nähtud 1,5-ks kuuks = 6,9 milj eurot. Nn Vene kriis on kestnud üle aasta.
Põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus tõdes, et Eesti valitsus pöördus Euroopa Komisjoni abi järele n-ö viimasel minutil. Baltimaad on suuremas hädas kui teised Euroopa riigid. Euroopa Liidu keskmine piima kokkuostuhind oli juulikuus, võrreldes aastataguse hinnaga, 19% madalam, Eesti piimatootjate jaoks oli hind aga 26% madalam. Euroliidu piimatootjad saavad keskmiselt 30–32 senti piimaliitrist, meie tootjad vaid 23–25 senti. Praegu on Eestis piimaliitri keskmine kokkuostuhind 23 senti ehk 61 protsenti aastatagusest hinnast. Kui saaks 26-27 senti liitrist, oleks ka juba asi, ei toodaks kahjumit Mõnes riigis, nt Slovakkias, Bulgaarias ja Kreekas jõudis piima hind tänavu I kvartalis isegi 2014. aasta I kvartali tasemele. Mingil kombel on euroliidu mõnes riigis piimahind vahepeal küll pisut alla läinud, aga nüüd on jõudsalt kasvanud ja jõudnud kriisieelsele tasemele. Rumeenias on aga piimahind isegi kallim, kui oli enne kriisi.

Eesti piimatootja on alla omahinna müünud üle aasta, lüpstes iga päev iseendale kahjumit. Müüki lähevad maad ja varad. “Meil on panditud oma kodud pankadele tagatiseks, et arendada Eestis põllumajandust! Niimoodi arendame piimatootmist ja sealihakasvatust! Ja kui nüüdseks on lautadest loomad likvideeritud, siis homme on vaja liisinguid ja laene edasi maksta“, ütlevad põllumehed.

PRIA põllumajandusloomade registri andmetel on Eestis 504 seapidajat, kel on kokku 354 928 siga. Minister seakasvatajatele: Kõne all oli sealiha eraladustamine ning taudikahjude ja turumuutuste kompenseerimine. Seakatku tõttu oleme Euroopa Komisjonile juba teinud taotluse sealiha hinnamuutuse ühekordseks kompenseerimiseks. Kogusummast pool kannab Eesti riik. Lisaks ostame riigi tegevusvarusse 1,78 miljoni euro eest sealihakonserve, mis on tehtud kitsendustega piirkondadest pärit sealihast. Tegeleme ka sellega, et saada seakatku tõttu tsoneeritud Baltimaade ja Poola sealihaturg ühiseks. See oleks seakasvatajatele tõsiseks abiks.

Põllumeestele pole juba kahel aastal järjest makstud üleminekutoetusi (top-up). Eesti on uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest ainus (minu teada ka Küpros), kus põllumeestele pole kriisiolukorras leitud võimalust siseriiklikku toetust maksta. Eesti riik pole naabritest eeskuju võtnud. Sellega on Eesti riik meid panema ebavõrdsesse konkurentsi. Soomes, Lätis ja Leedus maksti top-up-toetused (siseriiklikud lisatoetused) ära, siis meil öeldakse, et saage ise hakkama. Kuidas see on võimalik? Läti, Leedu ja Poola põllumehed ostavad praegu rekordmadalast piima hinnast hoolimata Eesti loomi kokku, sest seal maksab riik mullikate ostmiseks toetust. On ette näha piimakvootide kadumist ja teised riigid võtavad tarvitusele ennetavaid meetmeid.

Teravilja sektor saab hakkama, kannatab aga saab hakkama. Kui peaks ilmnema (jutt läheks liikvele), et Eesti ja Baltimaade teravili kannab katku viirust, võib olukord muutuda. Teravili sõltub börsihindadest. On kuulda olnud, et kevadel oli võimalik saada tonnist 170 eurot, nüüd 125 eurot (ei saa üldistada).

Kõik Eesti naaberriigid ja ka kaugemad riigid on astunud samme kriisi mõjude leevendamiseks. Import vallutab meie turgusid, pärast turuosa tagasivõitmine on keeruline ja raske protsess. Piima ja teravilja praegu veel ekspordime – väliskaubandus on kasulik kogu riigile. Erinevad valdkonnad on seotud – kannatab üks valdkond, hakkavad kannatama ka teised valdkonnad (sead hukatakse, väheneb teravilja kokkuost, farmid kaovad suureneb töötus, jm).
Kriis ei ole ainult põllumajanduse kriis – 1 tööga hõivatu põllumajanduses pakub tööd umbes 7-8 inimesele (sh valdkonnaga seotud ametnikud, PM ja allasutused ja milleks EMÜ- enam vaja on)

Ärilehele saadetud vihje kohaselt algas 9. septembril Atria Vastse-Kuuste tootmisüksuses koondamine. Atria juht Olle Horm ütles, et praegu koondatakse 7-8 töötajat.
Küsimusele, kas vastab tõele kuuldus, et tuleva aasta I kvartalis võidakse tootmine sulgeda ja hooned müüa, vastas Horm, et nii võib juhtuda. Raskuste põhjuseks on odav importtooraine. „Importsealiha on odav,“ ütles Horm. Vastse-Kuuste tootmises töötab 40 inimest.

Isegi need tootjad, kes on saanud investeeringu toetuseks PRIA-st positiivse otsuse, kaaluvad väga tõsiselt, kas investeeringut teha või mitte. Investeeringute edasilõkkamine on ohumärk kriisist katastroofi. Praegu tahetakse enne pankrotti ettevõtteid maha müüa, otsitakse võimalusi. Ostjad on need, kelle raha pärineb väljastpoolt põllumajandust. Uutel omanikel on teistsugune suhtumine ka meie külakogukonda (va erandid).

Paljudel on suured kohustused, mida ei ole võimalik täita olemasolevate hindadega. Kohustused tulenevad ühelt poolt soovist käia kaasas innovatsiooniga, teisalt EL tulenevate nõuetega (keskkonnanõuded). Kohustuste täitmiseks on oldud sunnitud müüma põhivara.  Põllumeeste Keskliidu küsitlusele vastanutest 47% olid 1. mai seisuga müünud maad või tootmises vajalikke põhivahendeid, selleks et täita kohustusi pankade või teiste võlausaldajate ees. 10 % tootmisest on kaotanud kahe kuuga 100 töötajat.

UU: Mida saaks teha olukorra parandamiseks? Mida saaks teha riik?

Merry Aart: Rahaliselt – Tagada võrdne kohtlemine teiste EL riikidega = top-up. 2013 aastal oli topup-i suurus 30,7 milj eurot, sellest umbes 50 % oli piim + veised (sh lihaveised) 2014 a ja 2015 a Eestil ja Küprosel seda raha ei ole. Põllumajandustootjate otsetoetused on vähenenud umbes 40 %
Kriisiabi – Soome sai abi ja lisas oma panuse, Läti sai 8 milj EL + 8 milj lisas oma riik, Leedu sai 14 milj + 14 milj lisas oma riik, eesti sai 6,9 milj + 0 eurot lisas oma riik. Vene kriis on toonud põllumeestele kahju 44 milj (praeguseks juba 50 milj,) kriisi algusest alates (EL abi oli ette nähtud 1,5-ks kuuks), sellest on hüvitatud 6,9 milj eurot.

Mitterahaliselt – meil puuduvad strateegiate osad, mis puudutavad käitumist kriisiolukordades, tegevuste monitooring, tegevuste vajaduspõhine korrigeerimine – mis peaks olema aluseks poliitiliste meetmete väljatöötamisel.

Näiteks Roomet Sõrmus ütles Arvamusfestivalil, et terviklikku süsteemi mis roteeriks mobilisatsioonivarud kaitseväele, tsiviilvarud, toidujulgeolek jne, seda linki pole. Me anname arenguabi teatud riikidele toiduvaldkonnas, seal see link jälle puudub. Kui see kriisiabimeetmete väljatöötamine ka nüüd ei juhtu, siis ma ei kujuta ette, millal see üldse juhtuma peaks. Täna ajab iga ametkond oma asja ja sillad nende asjade vahel puuduvad.

UU: Mida saaks teha riik koos ettevõtjatega?

Merry Aart: leppida kokku riskifondi loomine, selle fondi kasutamise reeglid (n eelnevalt kokkulepitud omahinna ja madalama kokkuostuhinna vahe kompenseerimine, vm).
Nõuab kokkuleppeid ja seadusandlikku alust – on poliitikate küsimus, otsustus

UU: Mida põllumehed saaksid ise teha?

Merry Aart: Igal ettevõttel/talul oma kriisikava. Vaadata üle kogu majandamine, analüüsida, kalkuleerida – muutuda efektiivsemaks. Kust alustada? Katusorganisatsioonide omavahelisest koostööst, mille näide on 14.sept. Toompeal.

Tahaks teada, milliseid meetmeid konkreetselt pakutakse kriisist väljumiseks, mida need sisaldavad – numbrid, tegevused, vastutajad. Milline on valitsuse eesmärk? Miks Läti ja Leedu on paremini üle elanud seakatku taandumise (Leedus taandunud farme vähem, Lätis lokaalsem tabandumuspiirkond) – analüüs ja järeldused. Mida teeb see minister (on vähe tulemuslik lihtsalt ringisõitmine ja kohtumised, tegevuskava on vaja) ja mida tegi eelmine minister, et praegust olukorda vältida. Kas Eesti valitsus on võimeline mõtlema 2 sammu ette või suudetakse elada vaid tänases päevas.

Kommentaarid