20.06.2018
Tervishoiualane meelevaldus aprillis 2017
Kahe monopoolse suurhaigla juhtide poolt õhku visatud visioon sellest, et Eestis on tarvis ainult ühte supersuurhaiglat, väärib mitmekülgset analüüsi. Algatuseks olgu öeldud, et siinkirjutaja on põhimõtteliselt igasuguse tsentraliseerimise suhtes kriitiline, aga mitte see positsioon ei ole antud kirjatüki aluseks.
Minu seisukoha lähtepunkt on pigem nooruses ja ülikooliajas, kui minu arstist ema, ameti poolest 40. aastat Tartu linna Polikliiniku juhataja, võrdles oma lapsepõlve ja toonast aega. Ta kasvas üles kahekesi minu vanaemaga, kes põdes astmat. Ja kui minu ema veel laps oli, ei suutnud nende väike vaene pere endale vajalikku arstiabi võimaldada. Kaheksakümnendate alguses – Tartu Polikliiniku kõrghetkel – oli minu ema aga väga rahul. Sellepärast, et tema arusaamade kohaselt sai siis iga Tartu kodanik lühikese aja jooksul soovitud ja vajalikku arstiabi. Oli ju polikliinikus oma kirurg, ortopeed, uroloog, sisehaiguste arst, neuroloog jne. Ja laiapõhjaline arstiabi oli kättesaadav enamikus Eestimaa linnades ning sageli ja külades, kuhu tegid väljasõite suremate haiglate tohtrid.
Ja kui ma nüüd kujutan ette, mida minu ema arvaks tänasest arstiabi kättesaadavusest Eestis, siis oleks ta kindlasti mures, kas mitte jälle ei saabu need ajad, kus haige inimene peab pead murdma selle üle, kas ja kus ta oma haigust uurida ja ravida saab.
Mina ise mäletan oma ülikooli ja esimest arsti väljaõppe aastat täna 35 aastat tagasi, kui meid kui noori tulevasi spetsialiste suunati tööle rajoonihaiglasse (mina käisin nt Võrus neuroloogina), et tuua Eesti ääremaadel arstid kodu lähedale. Mis aga toimub täna?
Olen töötanud viimased 15 aastat Saksamaal, sealhulgas mitmes väikehaiglas. Täna naudin juhtiva eriarsti staatust 1100 kohalises ülikooli õppebaas-haiglas. Minu väljamaa kogemus tähendab peamiselt seda, et mul on teravdatud pilk võrdluste tegemiseks. Samas on mul kohati puudulikud teadmised olukorrast Eesti tänastes väikehaiglates. Seda lünka aitas täita aga meie kursuse 35 aasta kokkutulek, kus püüdsin aru saada, mis Saaremaal ja Põlvas kursusevendadele ja kursuseõdedele muret teeb.
Peab tõdema, et maakonna haiglate roll Eesti tervishoiusüsteemis on kahanenud häbiväärselt väikeseks. Seda nii arstide järelkasvu kui kohapeal osutatavate meditsiiniteenuste osas. Kui minu arstikarjääri alguses tuli Tartu Kliinikumi juhtivatele kohtadele tublisid suurte erialaste oskustega tohtreid Võrust ja Viljandist (nimetagem siinkohal Dr. Kööbit ja Dr. Kokka), siis tänaseks on säärane arstide lisaallikas. Eestis kokku kuivanud. Muidugi tuleb üks ja teine kaasaegse väljaõppe saanud tohter tagasi Soomest või isegi Ameerikast, aga see ei asenda neid auke tervishoius, mis on tekkinud Eesti ääremaadel.
Niisiis üks suur ja vägev haigla. No küll oleks hea selle tulusid ja kulusid arvutada! See oleks uue põlvkonna haigekasse juhtide ja tervishoiuasutuste arvutispetsialistidest mänedžeride unistuste tipp: kõik arstiabi andmed ühte exceli tabelisse!
Kummalisel kombel ei kostu ühtegi häält säärase küsitava sammu vastu tervishoiu juhtimise eest vastutavatelt ametnikelt ja ministrilt. Miks? Kas ka nemad on seadnud esiplaanile arvud ja unustanud tagamaad? Kas neil on ülevaade mis toimub säärase ümberkorralduse tulemusena Eestimaa väikelinnade põdurate elanikega? Või hoopis on nad vaimustatud tervishoiuteadalaste hõisetest harvikhaiguste ravi kvaliteedi enneolematust tõusust säärase tsentraliseerimise tulemusel?
Ma ei oska nendele küsimustele vastata. Küll aga tean, et Saksamaal on tohtrite kasvulavaks endiselt väikelinnad, kus tulevane spetsialist puutub kokku mitte ainult vasema neeru raviga, vaid peab aru saama ja oskama abi anda nendele, kellele teeb liiga kõhunääre või kõrvapöletik. Ja alles siis, kui see selgeks aaanud, minnakse edasi kitsale eriarst teekonnale, kus kasvatakse suureks koos meditsiiniuuringutega. Milliste Eesmärk Euroopas on eelköige täiustada ravivõtteid ja mitte ainult tuua citation index punkte artiklite kokkupanijatele. Eestis domineerib soov olla sama kõrgel kui euroala tipptegijad, maksku see kasvõi kokku kõikide väikehaiglate kokkukuivamise ja arstiabi kadumise Põlva- ja Hiiumaalt.
Nii et tohtrite väljaõpet küll ühe haiglaga ei paranda. Kas aga äkki ei oleks selles superhaiglas superteenused? Ja mitte see ei korvaks väikehaiglate kokkukuivamise kahju?
Ma arvan, kui silmas pidada ema õpetust, peaks superteenus olema kättesaadav kõikidele abivajajatele. Aga juba täna ei pääse erakorralised südamehaiged õigeaegselt ägeda infarkti ravi kahte keskusesse. Nendel ei tehta enamasti erinevalt Tallinna ja Tartu elanikes ST-elevatsiooni korral õigeaegset angiplastikat. Põhjuseks aeg ja ajakaod. Sest vaid loetud tundide jooksul saab anda eeslpool nimetatud parimat tippmeditsiini abi südameinfarkti korral. Need loetud tunnid aga kahanevad kiiresti, kui silmas pidada tänaseid kiirabi võimalusi ja Eestimaa auklikke teesid. Niisiis ei jõua täna kõik abivajajad õigeaegselt superhaiglasse! Nojah, võib olla aitaks kümme punase ristiga helikopterit. Aga see on juba teine teema.
Mida siis teha selle Eestimaa tervishoiuga, kus mõõtu annavad need kes liidavad ja lahutavad haiglaid Rootsis kinnitatud masterplaani alusel? Võib olla korraks maha istuda ja plaani pidada. Kuulatada tavamõistuse kauget kaja. Silmas pidada, et inimesed ei haigestu mitte ainult 30 km kaugusel suurhaiglast, vaid ka Iklas, Pagaril ja Kihnu saarel. Kuulatada, kas tippmeditsiin on terve Eesti tervishoiu ülim eesmärk või peaks pisut raha jätkuma ka tavalistele inimestele, kes natuke lonkavad ja õhtuti ei saa uinuda valude tõttu. Vaatamatea sellele, et perearst juba kirjutas välja kolmanda valuvaigisti. Kuulatada, kas mitte kuskilt ei kostu eelmise põlvkonna meditsiini suurkujude häält, mis räägib selles kui tore oli käia haigetel külas Väätsal ja Kundas. Väätsas käisid Linkbergi-poisid ja Kundas Sullingu sellid.
Jaak Aru on Berliinis töötav Eesti arst