Jaak Madison: Palgad politseis ja päästeametis kui näide jätkuvast potjomkinlusest

Politsei

Kui Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori sissetulek suureneb tänu ministri määrusele 1000 eurot, siis on see selge ebaõiglus patrullpolitseinike suhtes, kellele jääb palgatõusuks 100 eurot, kirjutab EKRE aseesimees Jaak Madison.

Hiljuti siseministeeriumi poolt avalikustatud plaan tõsta politseinike ja päästjate palkasid tekitasid head meelt kõigis, kelle jaoks sisejulgeolek on prioriteetne. Patrullpolitseinike ja päästjate ehk “põllul” töötavate isikute palgad on aastaid olnud vaeslapse osas ja valitsus on seda probleemi kinnisilmi ignoreerinud. Tekkis lootus, et ehk tõesti on toimunud nihe paremuse suunas. Kuid nagu alati – lootus on lollide lohutus.

Siseministri poolt 4. mail allkirjastatud määrus, millega tõstetakse tippjuhtide palku, on näide tõelisest potjomkinlusest. Kui vürst Grigori Potjomkin lasi 18. sajandi lõpus püstitada külade makette, et tekitada illusioon kaunist heaolust, siis praegune palgapoliitika Politsei- ja Piirivalveametis on üks ühele võrreldav nende “küladega”. Väljast paistab kaunis, et sisejulgeolek on prioriteet, kuid tegelikkuses kulub palgatõusuks eraldatud 4,5 miljonist eurost suur osa tippjuhtide palgatõusuks.

Olen nõus, et tippjuhtide tasu peab olema tööle ja vastutusele vastav, kuid igal asjal on piirid. Kui peadirektori sissetulek suureneb tänu ministri määrusele 1000 eurot, siis on see selge ebaõiglus patrullpolitseinike suhtes, kellele jääb palgatõusuks 100 eurot. Kas tõesti on tippjuhtide töökoormus ja vastutus oma ametikohal tõusnud lausa 21% võrra, nagu suureneb palk? Tasub meelest pidada, et ka teiste tippjuhtide palgad tõusevad seoses peadirektori hüppelise palgakasvuga.

Kuid isegi 100 euro lisandumisega patrullpolitseinikele jäädakse Eesti keskmisest sissetulekust mitmesaja euro võrra maha. Kuidas selline olukord iseloomustab siseministeeriumi suhtumist meie sisejulgeolekusse ja töökultuuri? Kas inimene, kellelt eeldatakse väga häid õigusalaseid teadmisi, kõrget stressitaluvust, head füüsilist vormi, ongi kaks korda vähem väärt? Mis signaali annab siseminister sellise otsusega inimestele, kes riskivad oma eludega igapäevaselt?

Sisejulgeoleku tähtsus on võrreldav meie kaitsevõime tähtsusega välisohtude ennetamisel. Meil on olemas erakondade ülene kokkulepe, et Eesti kulutused kaitseeelarvele on vähemalt 2% SKP-st. Mis takistab meid sõlmimast poliitilist kokkulepet, et sisejulgeolekule prioriteetsete töötajate palgad on seotud riigi keskmise palgaga? Kui õpetajate palkade puhul on sellisele kokkuleppele jõutud, siis on elementaarne, et seda suudetaks teha ka politseinike ja päästjate puhul. Me ei saa eeldada, et kõik noored, kes lähevad Sisekaitseakadeemiasse, et tulevikus teenida oma riiki, teevadki seda vaid patriotismist ja suurest innust. Ei, neile on vaja tagada ka majanduslikku kindlust.

Neile on vaja tagada, et oma põhitööga suudavad nad toita oma peret, kasvatada lapsi ja säästa ka tulevikuks. 1075 euroga, mis saab olema patrullpolitseiniku alampalk või 808 euroga, mis on päästjate keskmine põhipalk käesoleval aastal, seda nad ei suuda. Ei ole mõtet tulla välja väidetega, et Eestil ei ole raha. Raha on küll ja veel. Raha on piisavalt, et kümneid miljoneid raisata maksueksperimentidele maksupoliitikas või suunata välisabile kolmandatele riikidele, kuid meie omad turvalisuse tagajad on jäetud hoolimatult unarusse.

Jaak Madison,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees

Kommentaarid