Jaak Uibu: halvim valitsus on see, mille ajal rahvas väheneb ja välja sureb

Jaak Uibu: halvim valitsus on see, mille ajal rahvas väheneb ja välja sureb

07.07.2017

Keemik Jüri Kann tõi neljakümne aasta eest Saksamaalt uurimistöölt kaasa anekdoodi, mis ei taha kuidagi ununeda, sest sellel on tugeva seos Eesti eluga. Lugu ise: maanteel sõidab furgoonauto, mille juht peatab auto iga paari kilomeetri järel ja taob teibaga vastu auto külgi.

Järel sõitev juht peab oma auto ka kinni küsib, miks ta nii teeb. Furgooni sohver selgitab lahkelt: „Minu auto kandejõud on viis tonni, aga koormas on kümme tonni kanu. Et auto kandejõudu mitte ületada pean kanad lendu ehmatama. Paari kilomeetri järel nad laskuvad alla tagasi ja siis pean neid jälle lendu aitama“.

Mis see seos siis Eesti eluga on? Asendame kanakoorma inimestega, kes on infosõjas jäetud saatuse meelevalda. Mis on need kaikahoobid rahva rahulikku arengusse? Mina leian, et reformid ja suurrajatised ongi need kaikahoobid.

Tuginen seejuures üle maailma levitatava ajakirja British Medical Journal`i rahvusvahelisele küsitlusele selle kohta, millised on vihatuimad sõnad maailmas? Esikoha võitis reform! Meedia kasvatab rahvast üle kahekümne aasta reformide ülistamise vaimus. Kui reformid olid vajalikud sovetlikust keskkonnast välja rabelemisel, siis hiljem mõtteviis nende pidevast vajalikkusest kinnistus (kinnistati?) nõnda, et välistati evolutsiooniline faas ühiskonna arengus. Ja saavutati üheksakümnendate esimesel poolel alanud rahvastikukriisi süvenemine. Koos kriisi nähtamatute ja nähtavate tagajärgedega – sündimuse kahanemisest kuni koolide, postkontorite, apteekide sulgemiseni, mida tehakse ikka võrgu korrastamise plagu all.

Kas on mõnda mõõdupuud riigi ja rahvastiku seisundi ning nende dünaamika hindamisel? Mis on mõõdupuu arengu hindamisel? Kriteeriumi andis paljutsiteeritud Prantsuse riigimees ja poliitik J.-J. Rousseau, kes elas enne (Suurt) Prantsuse Revolutsiooni: … Mis on riikliku ühenduse eesmärk? Ja vastab samas: tema liikmete kaitstus ja hüvang. Ja mis viitab kõige kindlamini nende kaitstusele ja hüvangule? Eks ikka rahvaarv ja iive … Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi.

Kui palju olen seda tsitaati avalikkuse ees korranud ja miks ta pole toiminud Eesti elu ja riigieelarvet planeerivatele poliitikutele? Meeles on, et juba erakondade ümarlauas 1999 pareeris Jürgen Ligi: „Ajad on teised“ ja hilisema rahandusministrina ei finantseerinud rahvastikupoliitikat, vaid tegeles parimal juhul peretoetustega, kuhu kuulub ka vanemahüvitis.

Kui viis aastat tagasi kirjutasin Delfis loo „Viis vastamata pöördumist vaimsete ressursside haldaja Jaak Aaviksoo poole“ – miks endine haridusminister, ülikooli rektor ja kaitseminister ei näe ega rakenda riiklikku vaimupotentsiaali rahvastikukriisi vastu. Vastuseks vaikus. Paistab, et tal puudub aateline telg.

Olen kaugel sellest, et ette heita kellegi tahtlikku tegevust iibe ja rahvastiku kahanemisel. Küll aga o s k a m a t u s t ja v a s t u t a m a t u s t. Oskused haihtuvad ja vastutamatus süveneb uutel tegijatel. Vastutamatuse pärast muretses juba kakskümmend aastat tagasi riigikontrolör Hindrek Meri.

Eesti poliitikas ei kehti kompetentsuse printsiip, nagu kinnitab ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid. Isegi ametialane lohakus on karistusseadustikust kõrvaldatud. Nõunike, nõukodade liikmete ja mõttekodade valikul välditakse oponente. Väitekirjade puhul on ammu jõutud selle mõistmiseni, et oponent ei ole veel vaenlane.

Toome näite: riigikohus ütleb, et rahvastikuprobleemid on valitsuse ja riigikogu asi. Peaminister kinnitab, et see on valitsuse prioriteet. Kuid töötegijateks on ilma ettevalmistuseta paar ametnikku, ettevalmistust pole ka rahvastikukriisi probleemkomisjoni liikmetel. Kes sellest loodab tulemuslikku tööd? Luuakse vaid näilikkus rahvastikukriisiga toimetulekuks. Kirjutasin sellest Postimehes. Kas keegi poliitikutest reageeris ja võttis otsa üles?

Ei ükski. Nagu vastu seina. Küll rakendatakse müriaad kõrgepalgalisi ametnikke Rail Baltica rajamiseks, kümnete ja sadades miljonite kaupa eurosid paisatakse Eestit mitut pidi lõhestava projekti finantseerimiseks.

Võtame teise näite. Haldusreformi seadus sätestab: „Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama (…) kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid (…) juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku“. Vaidlustasin miinimumnõude märgukirjaga riigikohtu ees, väites, et 5000 on vastuolus loodusseadustega. Riigikohus jättis märgukirjale targu vastamata.

Seadustegijad ei soovinud kasutada kriteeriumide kompleksi (näiteks asukoht, senine edukus, demograafiline struktuur, tulubaas jt), vaid läksid kõige lihtsamat ja ohtlikumat teed – miinimumiks 5000 elanikku. Haldusreformi senine tulemus: mitu aastat tiirles valdades kõik ümber 5000 ja lõputud läbirääkimised halvasid tavalise elurütmi.

Kas ei olnud British Medical Journal`i lugejatel õigus? On karta, et riigireformiga juhtub sama lugu. Kuni ei taibata, et selliste väljamõeldud reformidega ei saa rahvast juurde, vaid elanikkond väheneb veelgi, vähemalt perifeerias.
Kolm on kohtu seadus, ütleb rahvasuu.

Niisiis kolmas näide. Hiljuti saatsin maakodust kirja enda korteriühistule. Kiri tuli tagasi teatega, et sellist aadressi pole Tallinnas olemas. Jäin kohe mõtlema, et kus ma siis peaaegu kolmkümmend aastas olen elanud? Asusin tegutsema ja saatsin teabenõude linnavalitsusse. Sealt sain tõe jälile – pool aastat tagasi elamust numbriga 55A sai elamu 55, muutus tehti Põhja-Tallinna katastriüksuste korrastamise käigus.

Seejuures 55A omistati ühele teisele hoonele. Sama saatus tabas Põhja-Tallinnas kümneid ja kümneid elamuid. Korrastamise (sic!) korraldusele oli alla kirjutanud aselinnapea Merike Martinson. Olen tähele pannud, et ajaloo keerdkäikudes muudetakse tänavanimetusi, kuid mitte majanumbreid. Arvan, et kui segadust luuakse postiteenusele, politseile, kiirabile, tuletõrjele jne, siis see pole mitte andmete korrastamine, vaid teadlik korratuse esilekutsumine.

Haljand Udam õpetas: „Meie argikujutluses püsib ikka veel aukartus teaduse kui maailma tunnetamise vahendi ees, mis loob tõese pildi maailmast. Praegu tal seda rolli enam ei ole. Tõe otsimisega ei tegele enam keegi. Majanduslikud ideoloogiad püüavad luua vaid soodsat ärikeskkonda, sisendada inimestele, et see maailm ongi paratamatult selline, kus elu ainus siht on edu, tarbimine ja äri“. Ja erudeeritud Ravil Khair Al-Din jätkab: „Tänapäeva maailma põhialused – ettekujutused elueesmärkidest /…/ on taandunud vabadusele ilma vastutuseta /…/, halb muutub lubatavaks ja hea sobimatuks. See on alusväärtuste filosoofiline lagundamine“.

Kokkuvõttes, – elu nagu Tartu tagurpidimajas – kogeme vaimu ja vaimsuse murenemist, mis on ometi aluseks kogu ülejäänule, ka rahvusele. Levib relativism, sekulaarsus ja hedonism. Kas rahvas vajab kestmiseks reformide ja suurajatiste kaigast?

Eriti kui kukub välja nagu juhtus Eesti Rahva Muuseumi hoonekarbiga, mis kinnistas aegade lõpuni meie teadvuses Raadi sõjalennuvälja. Või vajab reforme ja suurrajatisi vaid tühine osa kihistunud rahvast? Ikka rahvale kaigast värdideedega! Aga võib-olla paneks poliitikud õppima ja nõuaks neilt ettevalmistust juhtimiseks? Paneme selle nõude valimiste vankri ette!

Jaak Uibu, D.Sc., riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Kommentaarid