2015 Rahvuskonservatiivse mõtte ja poliitika läbimurdeaasta

Nagu mainis ühes oma aastalõpuintervjuus Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme, kujunes lõppev 2015 aasta rahvuskonservatiivse mõtte ja poliitika jaoks läbimurdeaastaks. Tõepoolest, tõendeid selle kohta leiame enam kui küll. Olgu selleks siis EKRE reitingu ligi 4-5 kordne tõus endise 2-3%di pealt 11-12%le või rahvuslik-konservatiivse erakonna pääsemine Riigikokku, kus rahvuskonservatiivide fraktsioon  tegi vägagi tuntavat tööd. Samuti käivitati oma meediakanalid nagu multimeediaportaal Uued Uudised ning paberkandjal ilmuv ajaleht Konservatiivide Vaba Sõna.

Sisulises mõttes oli aasta rahvuskonservatiivide jaoks veelgi edukam. Esiteks toimus rahvusliku mõtte tõeline ärkamine ja see tegi siirast rõõmu. Senine rahvusliku suuna peamine eestkostja IRL vahetas oma isamaalised aated paraku peenrahaks võimu ja ministrikohtade nimel ning muutus üsna brüsselimeelseks. Seoses sellega loobuti tegelikult ka rahvuslike huvide kaitsmisest. Partei isamaalisemad liikmed, kes juhtkonna seniste otsustega nõus polnud, lahkusid erakonnast juba varem või on lahkumas nüüd. Osa neist koondus Andres Herkeli ümber ja moodustas Vabaerakonna, kuid paraku pole ka viimane oma lootusi isamaalisuse osas täitnud ja sipleb hetkel nii organisatsioonilistes kui ka maailmavaatelistes raskustes.

Rahvusliku vaakumi kiire täitmine on Eesti riigi, rahva ja kultuuri edasikestmise mõttes vältimatu küsimus, kuid õnneks oli EKRE näol olemas jõud, kes rahvusriigi eest seismise raske koorma enda õlule võttis. Mõistagi ei toimunud see üleöö, vaid pikkade aastate töö viljana. Polnud ju 2004 Euroopa Liiduga liitumise järel euroskeptilisemate vaadetega inimestel oma poliitilist väljundit ei riiklikul ega muul tasandil pikka aega olemas. Selline suundumus küpses paralleelselt olude muutumisega ning euroala „uuelaadsete probleemide“ esilekerkimisega, kui pärast finantskriisi ja eriti hilisemat migratsioonikriisi võeti kurss üha jäigema föderaliseerumise suunas. Unitaarse, ühtselt mõtleva ja käituva hiigelriigi suunas, mida juhitakse Euroopa Komisjoni poolt ühtede ja samade mallide alusel Pariisist Rovaniemini ja Berliinist Põltsamaani. Aastaid rahvuslikke huve kaitsva Ungari kõrvale on aga Euroopas nüüd kerkinud veel Poola ja Slovakkia, samuti Tšehhi ja Rumeenia. Rahvuslike erakondade võidukäik toimub ka Prantsusmaal, Taanis, Rootsis, Soomes ja paljudes teistes riikides. Võib öelda, et aastal 2015 loodi Euroopas ja ka Eestis tõsine alternatiiv edasise föderaliseerumise pidurdamiseks ja Euroopa kestmisele rahvusriikide liiduna, nii nagu ta algselt ellu kutsutud oli. Euroopa Liidu ja ühistegevuse mõte pole ju tegelikult paha, kuid see ei saa toimuda rahvusriikide vabaduse ja suveräänsuse arvelt. Silmapiiril terendav uus Nõukogude mudeli oht ei ole just ahvatlev eesmärk sellest õudusest äsja pääsenutele.

Kuidas edasi peab näitama tulevik? Eksivad need, kes arvavad et uus ja tihe föderatsioon saab olema sama vältimatu nagu surm või öö ja päeva vaheldumine. Tänane Euroopa on vägagi rahvusriikide- ja rahvuskultuuride keskne moodustis ning seda pole võimalik ühtse „eurolabida“ abil kiiresti siledaks tasandada nagu europarlamenti siirdunud rahvasaadikute ajusid. Rahvuslastel on seega head võiduvõimalused, kuna moslemite ja immigrantide „hordid“ suruvad altpoolt võimsalt peale. Ka on ilmselgelt vajalik luua Euroopas rahvuslike riikide omavaheline tugivõrgustik, vastukaaluks Junker-Merkel-Hollandi „hüpokraatlikule läänesuunale“, mis üritab end lähiaastatel Euroopas keskvõimuna kehtestada.

Konservatiivne ideoloogiagi kogub üha rohkem populaarsust, sest väärtusi millele toetuda jääb aina vähemaks. Ühiskondi lammutavad ja destabiliseerivad jõud tungivad jõhkralt peale ja sunnivad inimesi mobiliseeruma ning igikestvate „majakate“ ümber koonduma. Hulk tööd on siiski veel ees. Edu saavutamiseks ja selle kindlustamiseks peab rahvuslik-konservatiivne  ideoloogia seljatama salaliidu sõlminud uusliberalismi ja uussotsialismi ning kummutama nende magusad, ent üdini petlikud ja kahjulikud dogmad,  mis siis et viimased on vägagi võimsad vastased koos riikide peavoolumeedia ja välise atraktiivsusega massidele.

Positiivne konservatiivsus ja kognitiivne õpe põlvest põlve kestvate põlisväärtsute kaitsel on teine märksõna, kus läbimurre saavutati. Siin ei olnud EKRE õnneks üksi ja neid protsesse toetasid mitmed ühiskondlikud liikumised. Kui 2014 käis võitlus traditsioonilise perekonna kaitsmise nimel, mis jätkus ka sel aastal ja kestab edasigi, siis 2015 muutus peateemaks oma rahvusriikide kaitsmine massilise migratsiooni eest, millega püütakse suveräänseid Euroopa riike multirassistada, multikultiseerida ja lõppkokkuvõttes sedavõrd nõrgestada, et nad kokku variseksid ning Brüsseli diktaadile kuuletuksid. Multirassiline, -usuline ja -kultuurne tarbijaühiskond koos juurteta ja põhimõteteta seltskonnaga, aga asuks toetama liberaalsotside varisema kippuvaid valitsusi. Paraku unustavad nii härrased kollased kui ka seltsimehed punased, et sisserännanutel, eriti islamistidel, on meie aladega omad plaanid, millest nad aeg-ajalt pommide ja terroriga teada annavad. Miljonite invasioon ehk islami palverännak uutele territooriumidele (Hidžra) jääb vajaliku tähelepanuta. Seda kas ei osata või ei soovita märgata ja tunnistada. Õnneks hakkab muinasjuttude aeg ümber saama, sest rahvas on juba teadlikuks saanud. Pisaraid kiskuv propagandajutt siia pürgivatest „sõjapõgenikest“ on läbi kukkunud. Hea elu otsijad on kõik läinud kõrge elatustasemega Saksamaale, Austriasse ja Rootsi. Meie karmi elu kätte ei soovi tulla ei aafriklased ega araablased. See oligi vast 2015 aastal konservatismi suurim saavutus. Müütide lammutamine! Järgenvatel aastatel toimub rahvuslik konservatiivse ideoloogia ja poliitika edasine võidukäik. Ja selles pole vähimatki kahtlust! Nii Eestis kui ka kogu Euroopas saab hakata taastama traditsioonilisi ja väärtuspõhiseid elumudeleid.

Kommentaarid