Et ei korduks sini-must-valge needus

Rikkal, ilusal ja kaunil maal nimega Eesti on neli vahelduvat aastaaega, on puhast õhku ja vett mitte nagu mõnel suvalisel, igavalt soojal palmisaarel, mille randu plastjäätmed nilpsavad. Valged heledate silmadega inimesed on elanud siin juba tuhandeid aastaid – me pole kedagi anastanud ega alistanud, me pole milleski süüdi – eestlase rahvuskarma on uhke ja väärikas, ei kanna võõraid võlgu ja pisaraid ega vaja kahetsust.

Kas tõesti ei oska me täna, ei taha, ega suuda enam rõõmu tunda elu nautides? Mis hirm see on, mis kardab valida eestlast presidendiks?

Pelgame võõramaiseid kupjaid, endisi komissare ja libekeelseid liberaale,  kes mingit „siimkaljuranda“ võimuplangu taga zombistavad  ja sepitsevad?  Keegi ahjualune ajab mäe otsas ussi – kahtlused ja kõhklused ei jätnud  seltsimees Baskinit, ega jäta meidki.

Elujanuse optimisti õhetavail palgeil õitsevad sirelid 50 nädalat aastas, tema elutunneli lõpus on kõik klaasid kihisevat valget jooki pooleldi täis – ehe maatöö ja kõikeõnnestav mitmenaisepidamine?

Ent jälle on Valge Laev kreenis ning päästepaadis istuvad ainult esimese klassi hübriidtüürimehed e „siimkaljurandne“ isehakanud eliit. Rahvusringhäälingu kapten Kuusk peab loengut, et tekireisijate uppumine on tegelikult Sorose liberaalse demokraatia hüve, Aafrika ja Aasia kõrbetest pommirahe alt pagenud pole üldse ohtlikud – olge vaid kuvarite ees tublid, Vaos vagurad ja avatud, ärge langege populismi, äärmustesse ega pimedasse natsionalismi, tuleb sallida ja tolereerida ning totakas kleepnaeratus huulil aitab alati. Las maailm teeb meist kasvõi enda pooltallad, meie oleme ikka tolerantsed nii nagu Brüssel seda tahab ja käseb.

Kuid meie, Jakob Hurda lapsed, ajame vastu:

„Oleme arvult väiksed, aga vaimult suured“ –  meie ajukratid ja rehepapid nõuavad pidevalt tööd. Kui ei saa saaki  rebida, siis  närivad kaelasooned läbi  – uusi ideid, paremaid mõtteid, vara ja raha  peremehele koju tassida tahaks. Kalev läheb kasvõi põtrademaale tööorjaks, jättes armastuse kodumail kanepisse.  

Eestikeelses meediaruumis jauravad kõrgid analüütilised tüübid, panevad kõhklematut diipi ja lamedat tarka kuni pulsikaotuseni – seda presidendijauramit on sedavõrd paksult saanud, et aitab!   

Septembris 2016 on sinimustvalgel valimiskogul viimane võimalus vaadata endasse, et meie maad ei lämmataks valedevabriku korstnate neetud aur.

Nägijad, nähkem ometi!

Udu hajudes paistab, on alati olnud, ja jääb paigale Pärnu rokkar, ajaloolane ja luuletaja, Suur-Lähtru mõisaomanik Mart Helme – rahvuskonservatiivne  eesti mees. Meil, eestlastel, on täna  au, kohustus, võimalus  ja õigus valida endale eestlasest president.

 

Kommentaarid