Kaljulaidi kõne, magavad eurokraadid ja lihtsa maainimese elu

Uhkekõlalise ürituse “Tallinn Digital Summit” puhul ei pälvinud maailmameedia tähelepanu mitte seal avakõnega esinenud Kersti Kaljulaidi kõne sisu, vaid tõik, et mitmed kohaletulnud Euroopa liidrid vaatasid tülpinult oma nutiseadmeid või suisa tukastasid.

Asjaolu, et mitmed Euroopa liidrid sõna otseses mõttes magasid Kersti Kaljulaidi poolt lävipaistavalt ekraanilt pingutusega maha loetud kõne ajal, püüti ilustada väidetega, et kohaletulnute päevakavad on väga tihedad ja tööpäevad üliväsitavad.

Olgem siiski ausad, särava, sisuka ja põneva kõne peale on väga raske magama jääda. Isegi üleväsinud inimesed võivad põnevate filmide või arvutimängude peale ootamatult üles virguda.

Tegelikult on palju olulisem hoopis see, millest Kersti Kaljulaid ei rääkinud, sest see mida ta rääkis oli bürokraatlik udu. Analoogseid kõnesid peeti ohtralt ka Nõukogude Liidus, hiigelriigis, kus bürokraadid elasid omas mullis ning tegelik elu veeres täiesti omasoodu või lausa vastupidises suunas. Üha enam vanema põlvkonna inimesi nendib, et näevad kuidas nende silme all ehitatakse uut Nõukogude Liitu, aga seekord oluliselt kavalamalt.

Kes vähegi teab mõistete virtuaalne, elektrooniline, digitaalne, jne. tähendust, oli Kersti Kaljulaidi kõne üks üsna piinlik kuulamine, kus kõik segamini nagu digitaalne Kört-Pärtli särk. Paistab, et eurobürokraadid on lõpuks leidnud mitmepealise lohe, millega võidelda ja õigustada omaenesegi eksistentsi. Digiprobleemistik, lausa karjub vajadusest, et Euroopa “suurvaimud” sellesse sekkuksid.

Kersti Kaljulaid maalis oma sõnadega erakordse idülli sellest kuidas digitaalne andmekäitlus muudab elu maakohtades suurepäraseks, andes tohutu konkurentsieelise. Siinkohal aga tekib küsimus, miks ei korraldatud seda konverentsi siis mõnes maakohas, nagu näiteks Eidapere, kus oleks võinud lausa käia maakodudes vaatamas, kuidas digirevolutsioon maaelu edendab. Loomulikult ei maininud Kersti Kaljulaid, et Eidaperre sõidab päevas kõigest kaks rongi ning ainuke seal tegutsev külapood sulges oma uksed täpselt kaks aastat tagasi ning tänaseks on suletud ka perearsti vastuvõtt, postkontor, jne. Lisaks kõigele plaanitakse peatselt sulgeda ka raudtee, kuna vaja on ehitada imelist Rail Balticut. Eesti on paraku kurb näide sellest, et tegelikult ei ole ega saagi nn digiriik olla parem kui reaalsus, sest digitaalne on vaid reaalse peegeldus. Kuna pealinnas istuvad kõik oma arvutites ja nutiseadmetes, siis kedagi enam isegi ei huvita, mis seal maal toimub.

Omaette absurd on Kersti Kaljulaidi väide justkui dokumentide elektrooniline vastuvõtmine, vormistamine, haldus ning hoidmine digitaalsel kujul justkui vähendaks bürokraatiat. Vastupidi, tegelikult see isegi suurendab, võimendab ja hõlbustab bürokraatiat. Enam ei peagi reaalselt inimestega kohtuma, sest on võimalik kuskil arvuti taga “puhaste kätega” otsuseid langetada. Inimeste silmast silma kohtumisel on siiski omaette väärtus, sest paljud ei oskagi end kirjalikult piisavalt adekvaatselt väljendada ning seetõttu on nad reaalsest abist justkui ära lõigatud.

Lõpetuseks pisut riigimeediast. Viimane kajastas suurejooneliselt küll sündmust “Tallinn Digital Summit”, kuid ei maininud isegi mitte poole sõnaga seda, et Kultuurikatla juurde oli kogunud mitusada inimest avaldama meelt eurokraatide immigratsioonipoliitika vastu, mis ähvardab hävitada rahvusriike ja põliskultuure Euroopas. Ja miskasu oleks siis digitaliseerimisest?

“Tallinn Digital Summit” on kurb näide sellest, kuidas eurokraadid elavad mingis omaloodud mullis. Aga meie oleme seal juba olnud ja seda vaid 27 aastat tagasi!

Viited:

Kommentaarid