Kasulikud idioodid versus kahjulikud idoodid

Eesti valitsejad ja nende teenistuses olevad struktuurid armastavad ühiskonda jagada kaheks peamiseks kihiks: kasulikeks idiootideks ja normaalseteks inimesteks.

Kasulike idiootidena räägitakse kõiksugu populistidest ja paremäärmuslastest, kes teenivat oma tegevusega Kremli huve. Nad olevat süüdistajate sõnul rumalad ja kurjavõitu inimesed, kes vihakavat kõike, mis liigub. Erisuguseid inimesi, kultuuri, venelasi, neegreid, araablasi, majanduskasvu ja sotsiaalselt paremat ning õiglasemat ühiskonda. Rääkides kasulikest idiootidest näidatakse näpuga kas otse (näit. nätsu armastav jänkipresident ja mingi ETV+ odav meelelahutussaade) või kaude (KAPO aastaraamat) enamasti rahvuskonservatiivide suunas.

Normaalsed kodanikud aga peaksid valitsejate arvates olema seevastu rõõmsad, poliitkorrektsed, sallivad. Nad toetavad valitsuse poliitikat ja armastavad peavoolumeediat ning korra aastas loevad uudistest ka KAPO aastaraamatu kohta. Nad pooldavad kooseluseadust ja homoabielusid, ega näe midagi hullu selleski kui lisaks suurele vene kogukonnale, keda on väga vaevaliselt eesti ühiskonda integreerida õnnestunud, tekivad siia veel mitmesugused afro, sunni, šiija ja muud kogukonnad. See on paljude meelest lausa paratamatu, sest muidu ei pääsevat Eesti mingil juhul „vene karu“ raudsest haardest, kuigi seost on siin väga raske näha. Probleemide juurdetekitamine ei lahenda ju vanu küsimusi? Või on mõne meelest meie elu siiski liiga kerge? Tõsi reaalsuses on vägagi palju normaalseid kodanikke, kelle vaated pole valitsuse suhtes nii meelepärased. Mõnes küsimuses on neist enamus isegi valitsuse vastu, nii et taoline primitiivne mudel rahva täielikust ja ühesest toetusest on tihti illusoorne.

Kuid Eestis elab veel üks liik inimesi, kelle avalikud suupruukijad jätavad targu mainimata ning keda võiks tinglikult nimetada „kahjulikeks idiootideks“. Nad on kasulikest idiootidest palju hullemad, sest oma tegevusega tekitavad nad reaalset kahju nii eesti rahvale, riigile kui ka kultuurile. Ja seda teadlikult! Kahjulike idiootide all ei pea me silmas lihtsameelseid kaasajooksikuid, kes siiralt usuvad, et natuke pagulasi ei tee paha, vaid on Eestile väga hea ning et homokooslused ja neile adoptsiooniõiguse andmine on nunnu. Noid lihtsameelseid saab ju meie meedia- ja ajakirjandusteaduskondade poolt produtseeritud ja kultuurimarksiste täis topitud peavoolukanalite abil kergesti mõjutada.

Me räägime kahjulikest idiootidest, kes oma teadliku tegevusega Eesti ja Euroopa huvisid murendavad. Nad teavad vägagi hästi, et Eesti juba asub ÜRO pagulasagentuuri andmetel maailmas immigrantide arvult 11. kohal ja võtavad siia ikkagi pagulasi juurde. Nad teavad väga hästi, mida kinnitab Euroopa praktika kolmandatest riikidest pärit massimigratsiooni osas, aga teevad seda ikkagi. Nad arvavad, et kui siia tekib veel suuri agressiivseid kogukondi juurde siis laheneb ehk ka automaatselt vene kogukonna probleem? Et nood hakkavad omavahel kiskuma ja võitjaks osutub hoopis kaval Eesti rehepapp-valitseja, tsaar Sinisokk I.

Elutõde on, et sinna kus on, tuleb aiva juurde. Islami ja muud sissevõetute kogukonnad hakkavad kasvama väga jõudsalt, sest inimestel on hiljem juba kuhu tulla, neil on ees sugulased, oma rahvas – kas seda on nii raske taibata?

Muidugi tuleb rahvale väita, et midagi ei juhtu ja seda sõnumit korrutada, kuni on juba hilja midagi teha. Ja alles siis õieti hakkabki juhtuma. Laskem ikka uued sissesõitnute kogukonnad kasvada 500-1000ndeni ja siis võivad õied esile tulla. Piisab kui vaadata naabrite Soome ja Rootsi näiteid. Soome alustas kunagi paarikümnest somaallasest, et „rikastada“ oma tuimavõitu rahvuslikku geneetikat, kuid praegu ei julge vanemad enam Helsingis oma lapsi üksinda õhtul linna peale lubada. Rootsis algasid asjad veelgi varem 70ndate lõpus. Kõigepealt abistati Iraani šahhi režiimi eest põgenenuid, kes olid iseeneset Euroopale hea kontingent: kõrgelt haritud, läänelikult meelestatud, jõukad, mõõdukad, pea usuleiged šiijad. Nüüd on Göteborgis neid kvartalite kaupa ja nende järeltulijad on „vaenulikus“ keskkonnas radikaliseerunud. See oli alles algus, sest peagi hakkas Rootsi jõudsalt lisa tulema. Ja järgmised tulijad ei olnud enam ei kõrgelt haritud, jõukad ega mõõdukad. Lahesõja konfliktid ja Saddami kukutamine tõid laine Iraagist, siis Afganistanist, Balkani sõjad tõid bosniakid ja albaanlased jne. Ja nüüd uus suur voog – Süüria, Liibüa, Pakistan, veelkord Iraak, Jeemen, Eritrea, jne. Enam pole Rootsi linnades teatud piirkondadesse kellelgi asja, seal pole rootslased teretulnud. Need on riigile kaotatud alad. Immigrantide hulk läheneb 10%le elanikkonnast, politsei, meedikud ja õpetajad ei taha enam töötada oma erialal – liiga palju on probleeme, rahulik Rootsi ei suuda temperamentseid ja tihti ülekäte läinud voogusid taltsutada. Valitsuski on viimaks tunnistanud, et aitab, rohkem ei ole võimalik ja sulgenud piiri Taaniga, esialgu ajutiselt, kuid…

Kes siis on nn kahjulikud idioodid? Paraku tuleb välja, et kahjulikud idioodid on eeskätt meie enda kõrgelt haritud eliit – Brüsselit (Juncker-Merkel-Holland) ja Moskvat (allaheitlik piirileping) koogutavad poliitikud, samuti nende truud vasallid, ametitesse määratud ministeeriumide, organite, ametite, organisatsioonide, kõrgkoolide, MTÜ-de, samuti meediakanalite ja toimetuste juhid, nn „tõelistest ja õigetest“ euroopalikest väärtustest “teadvad” ja jutlustavad tegelased.

Suundumus on aga, et kahjulike idiootide populaarsus on hakanud vähenema, sest kasulike idiootide toetus on kasvanud ja inimesed mõtlema hakanud. Kas nii on ikka õige? Lõhestatud ühiskond, kus rahvusriigi ja konservatiivsete püsiväärtuste eest seisjaid sarjatakse ja mõnitatakse, ei saa ju ometi õige olla ja dialoogi puudumine eri kihtide vahel ei saa kesta kaua. Taoline skisofreeniline olukord ei aita kaasa ei majanduskasvule, heaolu tõusule ega kultuuri arengule. Provintsistumine, moraali kadu, vohav korruptsioon, lõputud kohtuasjad, kaitsetus väliste ohtude ees, tööpuudus ja maapiirkondade hääbumine kahjulike idiootide juhtimisel tüürib hukatusse. Eesti võib globaalses maailmas lihtsalt lahustuda. Aga see pole maksiim. Õnneks võib olukord ka paremaks muutuda. Lõpuks sõltub ju kõik sellest, keda hakkavad usaldama ja valimistel toetama tavalised inimesed, vaikiv enamus, kodanikud.

Tuleb tõdeda et kahjulikud idioodid on hullemad kui kasulikud, sest õigustavad oma nime tegudega, astudes korduvalt sama reha otsa, mis Euroopas läbi proovitud, aga teevad seda ikka ja jälle, ja tundub aina enam et meelega. Kasulikud idioodid seevastu on pigem silt, poos, metafoor, mille kahjulikud idioodid on kasulikele külge kleepinud.

Kommentaarid