Kaua suudame kannatada kurbade naeru?

Lääne-Euroopas lastakse inimesi automaatidest, plahvatavad pommid, toimuvad naiste massiahistamised, valitseb kaos ja surm. Seekordses Nice-i plahvatuses sai surma 84 inimest, sealhulgas 10 last. Vigastatute hulgas on ka eestlasi.

Tunneme ohvritele muidugi kaasa, mõistame terrorismi hukka, aga samas tekib õigustatud küsimus – kaua see kõik veel kestab ja kas saaks midagi teha, et õudused ei korduks?

Miks on nii, et 21.sajandi Euroopas, kus on teadupärast arenenud tsivilisatsioon, kõrge kultuur ja majanduslik heaolu, toimub taoline barbaarne tapmine?

Multikulturismi pooldajad ja tolerandid arutlevad: Äkki on see kõik paratamatus? Uus multikultuurne kord Euroopas toobki kahjuks kaasa ka ohvreid. Ütlesid nii ju bolševikudki kui ehitasid uut helget ühiskonda? Üks Nice-is elav eestlanna teatas AK uudistele, et on harjunud terrorismiga ja nii tulevatki nüüd elada? Harjuge ära, ütlevad tolerandid, multikulti pooldajad, sotsialistid ja liberaalid, kes islamiühiskondi Euroopasse istutavad?

Äkki hajutab meie tähelepanu veel ka see, et vahepeal oleks kõik justkui korras: rahvas käib tööl, ostukeskused ja söögikohad töötavad täistuuridel, vaadatakse jalgpalli, multikulti keeb ja õitseb, inimesed naeratavad. Kõik justkui toimiks ja siis korraga jälle – kurbus, šokk, pisarad! Ilmselgelt ei tohi sellega kunagi harjuda, terrorismi lokkamine ei ole euroopalik tava ja väärtus!

Rääkigu peavoolu meedia usinad teenrid nagu Ahto Lobjakas, kes kirjutas 15. novembril 2015 Postimehes 1 avaldatud artiklis, et iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis, mida tahes. Aga vähegi mõistust omavale inimesele on selge et just rahvuslased ja konservatiivid suudavad ainsana Euroopa sellest mülkast, kuhu kontinent langenud, välja tüürida.

Lääne-Euroopa riikide ja Euroopa Liidu juhtorganites võimu ja turvalisust nautivad hüpokraatidest poliitikud ja neile lisaks 33 000 kõrgepalgalist ametnikku, aga ei võta midagi  ette, et süütud inimestel ikka ja jälle ei hukkuks. Tunnevad kaasa, mõistavad hukka, aga lasevad asjadel taas kulgeda kuni järgmise korrani. Hiigelkasumeid teenivad pangad ja multinatsionaalsed korporatsioonid vaatavad samuti külma kõhuga pealt, peaasi, et tarbijaid oleks rohkem, käive kasvaks, ning saaks odavat orjatööjõudu palgata (sama joont ajab paraku ka osa Eesti ärimehi)

Jutlustada ja uskuda päevast päeva, et tolerantse ja liberaalse lõimumispoliitika ning multikulti  ideoloogiaga saab sõjaka sisserände suhtes hakkama on sulaselge idiootsus, kusjuures kahjulik idiootsus. Selle asemel võiks välja töötada reaalsed, selged ning oma kodanikke ja kultuuriruumi kaitsvad konkreetsed meetmed.

Oma pahatahtliku lollusega, sest on ju näha, et ei teine ega kolmaski põlvkond sissesõitnuid pole ühiskonda integreerunud, vaid hoopis radikaliseerunud, ronitakse aina sügavamale mülkasse. See näitabki multikulti ideoloogia perspektiivitust džihaadiglobalismi vastu. Pigem on nende vahel olemas vaikiv koostöö ja sümbioos, sest üks ei saa läbi teiseta. Kui poleks ultraliberaalset asüülipoliitikat ja võimsaid sotsiaaltoetusi, poleks ka moslemite suurt sissevoolu ja koos sellega kaasnevaid terroriprobleeme. Riikides nagu Prantsusmaa, Belgia, Holland, Rootsi, Saksamaa ja isegi Norra dikteerivad moslemid ametlikku poliitikat ning agendat ühiskonnas, eriti küsimustes, mis puudutavad usku, soosuhteid, riietamiskombeid, söögiharjumusi. Mõned asjad on päris käest läinud. Sisserännanuid on juba nii palju, et nende kontrolli alla saamine pole ilmselgelt enam võimalik. Või siiski? On ju olemas politsei, sõjavägi, piirivalve, kohtud jne., aga kuni neid juhivad praegused teovõimetud inimesed, pole neist eurooplaste kaitsel vähimatki kasu. Seni kuni liberaalsest multikultist ja kõigile avatud uste poliitikast ei loobuta, islamivastaseid samme ja keelde ei rakendata, jäävadki pommid plahvatama. Asi või ainult hullemaks minna, kuni kodusõjani välja, sest inimene pole lammas, kes laseb enda lihtsalt maha nottida. Ta kas hakkab vastu või põgeneb, ilmselt siis meie poole, Ida-Euroopasse, kus on turvalisem elu.

Ainus mis üllatab, miks rünnatakse just Prantsusmaad kõige enam? On ju just tema pakkunud kodu kõige suuremale hulgale araablastele alates 1960-ndatest aastatest. Saaks veel aru kui rünnataks Ungarit või Tšehhit, kes neid ei taha? Aga ilmselgelt polegi islamiterroristi mõttelaadis erilist loogikat – ta ründab uskmatuid seal, kus parajasti saab ja kus seda kõige lihtsam teha on. Seal, kus on ees võrgustikud ja abilised, kuhu saab vajadusel ära kaduda.

Võimalik, et kui enamuses Euroopa riikides tuleks võimule rahvuslikult mõtlevad jõud õnnestuks isegi Lääne-Euroopas olukorda parandada, aga rahvuslasi takistatakse, mõnitatakse peavoolu poolt, sõimatakse küll Kremli käsilasteks, küll radikaalideks ja populistideks. Väga huvitav lähenemine jõudude suhtes, kes kaitsevad nende riikide inimesi islamistide rünnakute eest.

Kuidas eristada tohutute pagulasmasside seas terroriste? See on praktiliselt võimatu. Uued sissesõitnud leiavad kiiresti kontakti vanade radikaliseerunud islamistidega. Tõepoolest on ju olemas ka väga palju normaalseid mitteradikaalseid immigrante, aga millegipärast ruulib just radikaalide propaganda. Nendele moslemitele teevad terroristid muidugi kõige suurema karuteene. Sest valik ja pääsetee on ainult üks – piir migrantidele tuleb sulgeda ja kõik! Pagulastele tuleb rajada laagrid, mis kriispiirkondade lähedal ja mingitel neutraalsetel territooriumidel islamimaades, mitte tuua neid Euroopa riikidesse võõrasse keskkonda. Probleemid peab lahendama kolmas maailm ise, koos arenenud riikide abiga. Rahumeelsed moslemid peavad võtma kontrolli radikaalide üle ja kui seda ei suudeta, siis ei saa ühtegi islamiusulist üle piiri lasta.

Kaua veel plahvatavad Euroopas pommid ja hukkuvad kaaskodanikud? Tahaks saada vastust, mida aga ei tule. Vastuseks tuleb vaid ümmargune jutt “euroopalikest väärtustest”. Ilmselt seni kuni Euroopat juhivad kasuahned, saamahimulised, valelikud, kuid samas saamatud ning impotentsed riigijuhid, midagi ei muutu.

Urmas Espenberg

FOTO: AFP/Scanpix

__
  1. Ahto Lobjakas: Pariis, Eesti* (Postimees)

Kommentaarid