Kremli kollid Eesti meedias

Euroopa radikaliseerub ja seda mitte paraku ainult moslemite järjepideva sissevoolu tõttu, vaid ka sisepoliitiliselt. Eeskätt Euroopa riikides toimuva omavahelise ideoloogilise võitluse kaudu, mis paraku muutub aina tugevamaks ja paraku ka räpasemaks.

Kuigi immigratsioonivastased läänekristlike väärtuste eest seisjad püüavad oma kodumaad vaid kaitsta ja hoida, siis paljudes riikides ja ka EL juhtorganites võimul olevad ideoloogilised voolud nagu uusliberalism ja uusmarksism on asunud konservatiive, rahvuslasi ja teisi patrioote labaselt ründama.

Võtteid selleks jagub uuel „punakat” tooni peavoolumeedial küllaga. Alustati paremäärmuslusele rõhumisega ja ei põlatud ära ka süüdistusi fašismis ning muudes pattudes. Seda suunda on jätkuvalt vajadusel kasutatud kui on vaja oponente nuhelda. Suvel ja sügisel saadi uut innustust sallimatuse ning rassismi siltide külgekleepimisest.

Kuna need argumendid on pärast Pariisi ja Kölni sündmusi paljude tavainimeste silmad avanud ja ei tööta enam, tiritigi kapinurgast välja vana hea Kremli kaart ja hakati uuesti seda taguma. Lootuses, et ehk toimib? Kremliitidega sehkendajatel on ju raske ausa eestlase poolehoiule loota.

Vene impeeriumis oli kunagi üks periood, mis algas tsaari Nikolai I ajal pärast dekabristide mässu purustamist 1825 ja kestis pea paarkümmend aastat. Kuna teisitimõtlejaid tuli intensiivselt jälitada, siis muutus terve impeerium üheks suureks politsei- ja sandarmiriigiks, mida oma 3.osakonnast (poliitiline politsei) juhtis legendaarne Benckendorff. Kuna ametnike mundrid olid sel perioodil valdavalt sinised, siis läks käibele isegi kõnekäänd, et igal riigivõimu esindajal oli tollal kas sinine sinel, sinine munder või vähemasti paistis kuskilt sinine paik.

Kui lugeda peavoolumeediat, eriti aga sotside mõju all olevaid hääletorusid, tekib mulje, et samasugune olukord näib olevat välja kujunenud 21.sajandi Euroopas. Kõik, kes pole nõus valitseva uusliberalismi, multikulturismi ja neomarksismi postulaatidega, mida hellitavalt „euroopa väärtusteks“ kutsutakse, tuleb tembeldada Kremli käsilasteks. Vahet pole kas tegu on rahvusriigi eest seismisega, homopropagandale vastuastumisega või laste kaitsega ametnike omavoli eest.

Siia kõlbavad hästi igasugused, tihti väljamõeldud argumendid, olgu siis tegu kasvõi juhuslike kontaktide, kohtumiste, kokkupuutepunktide või lihtsalt ühte langevate seisukohtadega. Ühesõnaga tõestamisega eriti vaeva ei nähta. Loobitakse uljalt sõnnikut, lootuses et eks midagi ikka külge jääb.

Muidugi ei saa väita, et Putin ei kasutaks kuidagi oma huvides ära Euroopas toimuvaid proteste immigratsiooni, kombelõtvuse või eurobürokraatide omavoli vastu. Ühiskonnas ja poliitikas toimubki pidev mõjutamine ja ärakasutamine, erandiks pole ka EL sanktsioonide all ägav Venemaa.  See aga ei tähenda automaatselt, et tegu olekski ainult ja üksnes Kremli poolt korraldatud tegevuste ning ideedega. Siin tuleks teha selget vahet millised liikumised ja MTÜd on Moskva poolt rahastatud ja millised mitte. Samuti, kuigi see näib olevat „punameedia ja parislaste” teadlik valik, ei tohiks panna kõiki asju ühte suurde patta. Sest just siis on asju hõlbus segaseks ajada ja oponente sobivalt diskrediteerida.

Huvitav on hoopis see, et needsamad sildistajad on otseselt pika ajalooga Kremlist pärineva punaideoloogia järeltulijad ja kandjad tänapäeval. Sotsiaaldemokraadid (ja nende mõju all olevad meediakanalid), mis loobusid 70-80ndatel võitlemast kapitali kui punaste põhivaenlase vastu, jätkavad nüüd oma eelkäijate „kuulsusrikkaid võitlustraditsioone“ ikka sama vihaselt ja hoogsalt muude asjade vastu nagu perekond, rahvusriiklus, religioon või teised inimkonna põlisväärtused. Nii ongi, et olles ise uuspunased sõimavad nad kremliitideks hoopis teise ja märksa väärikama ideoloogia kandjaid. Aga imestada ei maksa, sest käib ju propagandasõda ja kui rahvuskonservatiive tembeldatakse peavoolumeedias paremäärmuslasteks ning homoideloogia ja multikulti toetajaid kutstakse hellitavalt “kodanikuaktivistideks”, tuleks seda kõike läbi huumoriprisma võtta.

Kommentaarid