Kuhu jõuab otsaga välja kogu riigireformi jutt? Ilmselt sinna, kuhu alati!

Eesti riigi päästavad koju naasvad Kalevipojad, mitte Brüsseli kintsu kaapivad poliitikud.

Eesti riigi päästmisest on räägitud pikki aegu, viimati viskusid dzotile viis tegelast ühisnimetusega Eesti 200 ning riigi ebaõnnestunud juhtimises juba otse või kaude osalenud 28 ettevõtjat.

Nüüd lisandub sellesse nimistusse veel ka “Olulise tähtsusega riiklik küsimus “Riigireform ja hea halduse põhialused””, mida teisipäeval Riigikogus läbi hammustada üritati. Kui aga meenutada Taavi Rõivase valitsusaja jutte korras riigist, mis vajab vaid peenhäälestamist, ning Jüri Ratase valitsuse pidevaid väiteid, et nemad ei tee mitte midagi valesti, isegi mitte 100 miljonit Lätti viinud aktsiisipoliitikaga, siis tekib küsimus: mis riigireformist te räägite, kui kartellierakonnad on riigi juba niigi õitsengule viinud?

Selliste ürituste puhul maksab jälgida loosunglikku sõnavahtu, mis tühikargamisega kaasneb, ja sellelgi korral polnud vahutamist vähe.

“Et tõesti edasi liikuda, seda ei saavuta riigireformi abil, kui ei kaasne jätkuv rahvareform. Rohkem sõbralikku ja hoolivat suhtumist selle poolt, kes peeglist vastu vaatab. See on tõeline inimesekesksus,” rääkis Tartu Ülikooli ja California Ülikooli emeriitprofessor Taagepera. Tema hinnangul on rahvareformi võimalik suuresti teha praeguste institutsioonide raames.

“Karjuvat vajadust uute järele ei ole. Saab kahandada halduskoormust ja tegutseda tõhusamalt ka praeguste raamide sees. Saab öelda asju lihtsamalt ja selgemalt. Saab pürgida võtma vastustust ja kohaneda uute olukordadega. Need on head sihid ja on hea, et need välja öeldakse, nii nagu seda teeb kavand “Riigireformi põhialused 2030″,” märkis Taagepera.

“Toon välja mõned märksõnad, mis võiksid meid niiöelda õigel teel hoida: inimesekesksus, halduskoormuse vähendamine, tõhus ja kohanemisvõimeline riik… Oleme jõudnud järeldusele, et põhiseaduse aluspõhimõtteid ei muudeta. Riiki reformides lähtume jätkuvalt parlamentaarsest demokraatiast, õigusriigi põhimõtetest, võimude lahususest ja tasakaalustatusest,” ütles riigireformi probleemkomisjoni esimees Tanel Talve. Tema sõnul saab valmiv dokument olema suur kompromiss ja laiapõhjaline kokkulepe, mis loodetavasti kehtib olenemata sellest, kes parasjagu võimul on.

Kas selline loosunglik, üldsõnaline, inimlikkusele rõhuv ja ennastkiitev sõnamulin pole mitte hoiatuseks, et tulemas on järjekordne tühikargamine, nagu seda on ka eestluse ja eestlaste tähtsust unustav rahvastikupoliitika aluste arengukava? Kui ilmselgelt ummikusse jooksnud riiki reformima hakata, siis tuleb Gordioni sõlmed puruks raiuda, mitte riigireformijate kombel ajaviiteks nende kallal pusida.

Eesti riik ei saa olla efektiivne, kui näiteks Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kuuluva Marianne Mikko ja Reformierakonda kuuluva Terje Trei mai alguses toimunud lähetused Aafrikasse Rwandasse läksid kokku maksma ligi 4000 eurot ning visiit oli mõeldud selleks, et et tutvuda Aafrika Liidu eesistujamaa tegevusega eelkõige soolise võrdõiguslikkuse ja keskkonnahoiu vallas. Marufeministliku kallakuga rahvasaadikud käivad maksumaksja raha eest lobisemas soolisest võrdõiguslikkusest riigis, kus on hoopis teistsugune mentaliteet kui Euroopas, ja kus alles on peamiseks probleemiks matšeetegenotsiid?

EKRE on omapoolseid ettepanekuid küllaga teinud: kui jutt on eesti rahva arvukuse suurendamisest, toome võõrsile läinud eestlased koju, loome noortele peredele soodsad tingimused laste kasvatamiseks, näiteks iga lapsega kaasneva osalise laenukustutusega, ja keerame kinni immigratsioonikraanid; majanduses alandame aktsiisid rallieelsele tasemele ja toome raha Lätist tagasi, hoiame eemal odava võõrtööjõu, et oma inimesed võõrsile põgenema ei peaks, tervishoius seome ravirahad remondirahadest lahti jne — need on konkreetsed ja asjalikud ettepanekud, mitte aga valimiseelne sõnamulin, millega üha uued tegelased kõnepulti ilmuvad.

Eesti ei vaja üha uusi reforme, mis ainult lõhuvad, kuid ei ehita, Eesti vajab jõulist poliitikat, mis tõstab esiplaanile riigi suveräänsuse, eesti rahvuse, tugeva perekonna ja rahvusliku majanduse, ning seda pakub EKRE. Või nagu ütleb EKRE esimees Mart helme: “Eesti vajab uut Hirveparki, sest asjad on siin hulluks läinud!” Riigireformarid pole Hirvepargi rahvas…

Kommentaarid