Lääne hüpokraadid ja kärbeste Jumal Taavi

Üks päev Vambola Kolbakovi elust

Pärnus,  järjekordsel juhtimiskonverentsil, rääkis üks välismaa mees “tarka” juttu sellest, et inimesed ongi juhmid ja lähevad üha juhmimaks. Arukat plaani pole vaja, tulevikus käivat kõik ainult emotsiooni peal – klikk töötab, aina piiks-piiks ja raha tuleb. Vennike oli kusagilt Inglismaalt või Ameerikast kalli raha eest tellitud evangelist, pajatas lollidemaalastele moodsa ilma ülitarkusi. Püüdlikke teadmatahtjaid oli palju – kõik oma nelisada eurokest firmade arvelt jaburuse altarile kandnud. Ehk nagu ütles keegi tuntud reformarite “ajugigant”, et lollidelt tulebki raha ära võtta. Kohvipausile ja õhtusele tibidejahile mõtlevad asjamehed  kuulasid vaguralt kauge külalise juttu, ise päid noogutades ja tagant kiites. Parkau polnud saalis näha ka ühtegi arstionu, kes oleksid pajataja leebelt kaasa kutsunud. Majja, kus pole ukselinke! Pärnus kõneles kangelane aina edasi, näitas graafikuid ja värvilisi pilte. Konverentsiturism pidi hästi sisse tooma – oma raha eest totrusi kuulamas käia on parem ärimudel kui kirikus palvetada – sealt võid külg ees välja libiseda annetust andmata. Meie koduvillased murumütsikesed aga maksid vaguralt, ja mitte vähe. Elunäinud inimestele tundus retoorika sama mis nõukogude võimu kehtestamise ja taaskehtestamise ajal, kui räägiti kirjaoskamatuse likvideerimisest Eestis.

Järgmisel päeval hädaldas malbe tüdruk eneseküllaselt televiisoris kuidas tema väljapaistev isiksus ummistas kord riigimaanteed Tallinna ja Tartu vahel. Aga kui euroraudtee ükskord Pärnusse jõuab, unistas neiu, saab liiklus Tartu maanteel  tunduvalt hõredam olema. Kas Tartu mehed ja naised kolivad enamuses Pärnusse ning teed võib üles künda? Eurorahade hiigelsummadest unistavad killustiku- ja kruusakaevajad ning poliitikute lõa otsas redutavad riigihankijad sätivad vargsi ustavaid  allhankijaid joonele, et euroraha juga ikka õigesse kaukasse sahiseks.

Rail Balticasse on massiivne korruptsioon sisse kavandatud-  jutt on komponeeritud ja dirigeeritud muljega, et mitte ainult Tallinn, vaid kogu Eesti on üks hale tühermaa, kuhu sobib pikki arme maastikku rebida otsejoones üle külade ja metsade  kihutades ning loomade rändeteid läbi lõigates. Brüsseli planeerijad arvavad, et Eesti  tsiviliseerimisele tuleb jõu ja rahaga asuda – sarisallivust ja avatust tuleb sisse tuua pererahva käest luba küsimata, „euroopalikud väärtused“ lihtsalt toorelt kehtestada ja taaskehteastada. Ehitame vägeva raudtee, siis elu hakkab edenema -saame lõpuks ka Brüsseliga ühenduse, hommikuks kohale, muidu elame metsas ja muudkui hääletame telefoniga.

Imbus välja veel üks mees, kes lõputult sonis, et kui Euroopas on ikka vaja mingeid suuri konstruktsioone ehitada, siis meie ei saa neid teha ja see on väga paha, sest euroraudteed ei ole. Samas on vajalik Haapsalu lõigukene unustatud. Hiljem näidati vaprat raamatupidajat, kes poolvägisi kivist õli välja pressida üritas. Seletas tüüp, et tuleb edasi pressida, mis sest, et õli eriti ei tule, aga me oleme selle ala liidrid ning häbiväärne oleks kivide keetmist jätta – liidriseisus kohustab. Mäletate toda Pärnu rändjutlustajat – paneme emotsiooni pealt edasi, küll kunagi asja saab.

Päeva lõpus ilmus internetti  murelik rahandusmees, temagi peksis segast- rahvavaenlased Kevad- Suvi- Sügis-Talv – kõik said paljastet. Majandus ei kasvavat sellepärast, et alguses panime hirmsa hooga kohalt minema (ei tea kuhu?), teisi enam ei näinudki, nüüd ootame järgi (ei tea keda?). Häda põhjus olla aga talv!

Mikrofoni hoidis vagase häälega poisu. Tema uuris  kas siis Lätis ja Leedus oli talveke veidi pehmem või. Muremehe suust voolas sulakulda: kõigi asjade minister teatas, et Läti ja Leedu olla tunduvalt lõuna pool ning sealne talv majandusele ei mõju.

See oli leebe lühiülevaade jaburusest, mida lapsmeedia ja -(pea)ministrid tundide kaupa meie silmadesse ja kõrvadesse pangetäite kaupa kallavad.

Ei, mitte rahvas pole haige, ühiskond on haige ja sandistatud,  sest meie siin kamaral lööme käega, meie ei tõuse püsti  konverentsil,  ei vilista, meil ei ole julgust öelda žurnatibinale , et jää vait, mine tööle  kui suudad veidi mõelda – tüdruk, ega Sa mitte Tartut ja Pärnut  segi ajanud pole. Meil ei ole otsustavust euronõudjatele – politikaanidele,  juristidele ja  raamatupidajatele ust näidata, iniseme niisama. Ehk  oleks aeg  Eesti võimurid  kohtusse tirida – on mille eest! Suvalisel mikrofonihoidjal pole vaimu muremehele öelda, et Su jutt  on  loll,  rohtu tuleks võtta. Kannatame ja viriseme, grillipeol  möliseme omavahel –   poisid aga panevad täiega edasi ja võim võõrandub rahvast jäädavalt. Meie oma riik,  mis meile teistkordselt kergesti sülle kukkus, on mingite ahjualuste omavaheline projektiasi.  Eesti  rahvas vihkab oma valitsejaid, võim on  käest ära – seda  peaks igal tänavanurgal kõva häälega karjuma. Rahvas peaks seitungist teada saama, kes on tema „kangelased“ ja millega nood  hakkama saavad.

Mida siis teha? See juba paljude Vene revolutsioonide igavikuline küsimus. Ja veriselt asi paraku lõppes. Mida rohkem rahajuttu, seda vähem raha on. Kõik on halb ja aega ei ole. Kuna aega ei ole, pole ka raha. Hädaorg ja surnud ring käsikäes. Kas peenhäälestamine ikka päästab?

Kirvemehed, joonlauamehed, excelitabelite mehed, „rubilnikumehed“ ja juristidest seaduseväänajad nii ei mõtle. Neil on raha – äsavad kord kaika, kord kirve, kord õigusliku rubilnikuga!

Ammusel nõukaajal käis Nõo koolis loengut pidamas tollal väga populaarne psühhiaater-seksuoloog Heiti Kadastik, tänaseks igaveseks määritud maniskiga ajakirjandustegelase isa. Loeng oli huvitav, rahvast oli palju, istuti koguni aknalaudadel. Poisikesele jäi meelde, et hingearst rõhutas: Onaneerimist pole vaja karta, halba see ei tee, pigem tugevdab tervist, nii nagu vesi ja päike. Selle mehe poeg oli kaua  ühiskonna vallutanud vaimse onanismi mentaalne liider kuni tabletikuningas ta meediaärist välja puksis. Mr. Onan ja tema jüngrid lubavad meile – pole vaja peituda  pimedasse tuppa, võib koos habemega naise ja kambakesi kaamerate ees tolereerida..

Jaanipäeval sai inglastel euroõnnest villand. Briti inimesed võtsid oma riigi tagasi. Brexiti sädemetest lahvatanud leek lööb ilmselt kõik europeerud kahest otsast ägedalt lõkendama. Brüsseli hüpokraatidest poliiteliit ja nende maarjamaised sabarakud olid kurvad ning kuulutasid, et rõõmustamine on kurjast. Ja üleüldse, rahvahääletused olevat väga pähh asjad!

Meie, eurooplased, kanname oma õlgadel valge mehe kristlikku vaimu, rooma õigust ja kreeka kultuuri. Kui suudame ilma šampanjasotsialistideta peamises omavahel kokku leppida on meil lootust.

Päev sai otsa nagu nendel headel poisikestel, kes William Goldingi „Kärbeste Jumala“ üksikul saarel võimunatukese pärast üksteisele kallale kargasid.

 

Kommentaarid