Lahmiv ja hiiliv ideoloogiline diktatuur

Lugedes viimaste päevade artikleid on näha, et liberaalide poolt kaaperdatud Postimehe abil püütakse lahmiva natsisõimu või nuttahalava kurjusejutuga rahvuskonservatiive taas solgiga üle kallata, ehk midagi ikka külge jääb.

Valimised on ukse ees, rahvuskonservatiivide reitingud kõrged ja sallivuslaste eriliseks meelehärmiks on erakonna või selle valimisnimekirjaga liitunud paljud tuntud kultuuri ja äriinimesed. Eks nii võetaksegi vanad tuttavad propagandavõtted ja neid ettekandvad inimesed taas tagataskust välja. Olgu selleks siis globaalliberalismi valvekoer Lobjakas või muidu nuttu lahistav valvekodanik, kes kõneleb, kui kurjad ikka võivad olla isamaa armastajad ja hoidjad, mõistmata seejuures, et EKRE kaitseb väliste halbade mõjude eest neidki.

Näib et, olgu siis laiskusest või tarkuse nappusest, ei viitsita propagandasõjast õppida ja vana reha otsas tampimine näib kujunevat traditsiooniks. Lisaks kohtu all olevale ühe jalaga mehele, kes ikka veel erakonnas, mis ka ise korruptsioonisüüdistuse saanud, on nüüd ilmselt stardipaugu saanud ka EKRE reklaamikampaania. Mahavaikimine vaheldub kirve viibutamisega, meetodeid varieeritakse, ent sisu jääb samaks, ikka need kurjad, natsid, sallimatud, kremli käsilased, jne.

Lödipükslus ja argus valitseb edasi, külvates hirmu ja alandlikkust küll Brüsseli, küll Moskva, küll kohalike venelaste ja migrantide ees. No eks võib ju seda ka sallivuseks ja inimlikkuseks nimetada, aga tegelikult paistavad taolise alistumise ja kõikelubatavuse tagant hirmu suured silmad ning egostunud läänlase ükskõiksuse lontis kõrvad. Arutletakse: kui peame rääkima kahes keeles, eks siis räägimegi; kui peame laskma rahvusriigi tulnukate huvides põhja, eks laseme; kui kui peame nimetama homokoosluse ümber perekonnaks, eks siis nimetame. Pole probleeme, pole kurnavat võitlust tõe eest, saab oma elunatukese nautlevalt ja kenasti ära veeretada.

Minevikus suurt kurjust teinud (kommunismiehitamise miljonid ohvrid, koloniaalimpeeriumides vaenatud kolmanda maailma rahvad) sotsid ja liberaalid üritavad seda kurjuse silti, nüüd enda küljest rahvuskonsevatiivide kaela riputada, nagu oleks see vorst, mida kerge ühest kaelast teise liigutada. Süüme taak aga on suur ja sunnib tegema lollusi. Nii üritataksegi ühiskonnas haarata endale justkui headuse ja valguse monopol, migrantide, seksuaalvähemuste ja kõikide muude vähemuste pärast nutta halades ning lammutatakse külma kõhuga edasi perekonda, rahvusriike ja nende kultuure. Suuri sigadusi ehk enam ei mäletata ja loodetakse, et häma ajab inimeste pead sassi.

Samuti pidi ühe juhtsotsi arvates Eesti kõikides hädades süüdi olema tavaline eesti mees. Ehk oleks Jevgenil ja tema seltsemeestest jüngritel aeg vaadata peeglisse ja tunnistada, et tema enda sotsialistlik maailmavaade kuulub ajaloo prügikasti.

Lisaks lahmivale propagandale on olemas ka teistsugune, hiiliv ideoloogilise diktatuuri kehtestamine. See väljendub väikestes sigadustes ja diskrimineerimises. Jätame mõne ekrelase töötuks, ei tunnista, et keegi neist võib olla andekas ja töökas, ei lase mõnel astuda loomeliitu, peidame poodides rahvuskonservatiivseid teoseid teiste raamatute taha, ei anna eetriruumi rahvuskonservatiivsele poliitikule või teosele, sest see ei sobi jne. Kuid väikestest sammudest kasvab lõpuks suur, väiksed sigadused ei ole paremad kui suured. Diskrimineerimine vaadete alusel süvendab paratamatult nördimust ja vajadust õigluse järele. Ja selles on liberaalsotsialistlik ideoloogiline diktatuur ise süüdi.

 

Kommentaarid