Mida kauem senine valitsus püsib, seda hullemaks asjad lähevad

Jälgides olukorda Eestis ja maailmas ning meie poliitikute ja peavoolumeedia reaktsioone sellele, tuleb ahastus peale. Kõik näib nii lootusetu…

Alustame Riigikogust ehk paigast, kus opositsioon peaks saama valitsuse eksimused ja väärpoliitika ühiskonna huvides liistule tõmmata. Kuid tegelikkuses on asi kurb, sest pea kõik arupärimised ja infotunni küsimused sumbuvad ministrite seosetusse sõnamulinasse. Neile lihtsalt ei vastata või kui vastatakse siis ülbelt, udu ajades ning äärmiselt pealiskaudselt. Osasid arupärimisi lihtsalt ei edastata ja tagastatakse saadikutele. Kõik opositsiooni uued seadusealgatused ja -parandused „kukutatakse läbi“, olgu tegu ükskõik kui positiivse asjaga. Isegi pisikesi täiendusi ei lasta läbi, ei tohi ju luua ohtlikku pretsedenti, kus arvestatakse ka teise osa rahva esindajate tahtega. See muudab opositsiooni võimalused parlamendi tasandil ühiskonnas kaasa rääkida praktiliselt nulliks.

Kuigi kaitseväe olukord on kehvapoolne ja liitlasi on Eestis vaid käputäis, taotakse usinalt vastu rinda ja kinnitatakse, et meid kaitseb edukalt NATO viies artikkel. Samas ei ole sugugi kindel kui kiiresti ja kas liitlased üldse siia appi jõuavad. Meie võimalused ise vastupanu osutada on samuti napid, kuigi kaitsetahe on oluliselt paranenud. Me ei räägi isegi tankidest ja rakettidest, sest puudu on elementaarsest – nii kiivritest, killuvestidest kui lihtsalt laskemoonast. Juhtmise nõrkusest rääkimata, sest kaitseminister teab sõjandusest sama palju kui „lehm lennukist“ ja siniste sokkidega lapspeaminister räägib vahetpidamata mingitest „olematutest keskmaarakettidest“, mis meid kaitsevad, nii et polevat vaja ei tsiviilkaitset ega midagi muud.

Töö- ja tervishoiuministri heietused meie haiguskindlustuse ning haigekassa süsteemi eduloost ja igikestlikkusest ajavad naerma, sest 4-6 aasta pärast vaatab meile otsa süsteemi kokkuvarisemine. Samas kinnitatakse, et kõik on korras ja elu on lill. Võiks vähemasti uued ideed kaalumisele võtta?

Majanduskasv on pea olematu, koondamised aga massilised nii et teatud Eesti piirkonnad nagu Ida-Virumaa on sotsiaalse katastroofi lävepakul. Vaatama vastavate organite pidevatele pingestustele kõikvõimalik varjatud korruptsioon lokkab ja ohustab imbuda juba struktuuridesse, mis peaks selle vastu võitlema.

Pagulaskriisi Euroopas käsitletakse eemalseisja vaatevinklist, stiilis et ega nad siia nagunii tulla ei taha, kuigi Balkani rändetee sulgemine on saamas reaalsuseks, mille puhul on läbi Venemaa liikuvat migratsioonitulva varsti meie piiridele oodata. Selle asemele, et valmistuda aegsasti piirikaitseks, kinnitatakse et seda pole vaja ning kõik on endiselt hästi.

Olukord peavoolu meedias aga on lausa kummastav. Nii näib peavoolu kesklehe PM-e toimetus hädas olevat väärikate kolumnistide leidmisega. Küll korjatakse sinna lugusid Euroopa rahvusriikide hävingut soosivatelt fanaatikutelt või endistelt napsumeestelt, kellel puudub igasugune reaalsustaju ja terve mõtlemine ning kelle „loomingu“ raskuspunkt seisneb järjepidevas vihapritsimises rahvuskonservatiivide suunas. Kas PM tõesti ei suuda, aga võimalik et ka ei taha, leida oma väärikatele veergudele paremaid kirjamehi, neid peaks Eestis ju siiski veel leiduma?

Paljud Euroopa riigid karmistavad oma asüüli-ja migratsioonipoliitikat, meie aga viime sisse üksikuid ajast ja arust aegunud parandusi. Antud seadus tuleks uuesti ette võtta, nagu paljudes Euroopa riikides tehakse ja kriitilise pilguga üle vaadata, aga meie praegune valitsus seda ei luba.

Midagi on rahvuskonservatiivide usin võitlus tuuleveskitega siiski muutnud. Väsimatu mure rahva käekäigu pärast, mida on saatnud lakkamatu sõim ja süüdistused äärmusluses, on pannud mõtlema ka teised jõud, kes nüüd on asunud ennast võõraste sulgedega ehtima.

Äsjased migratsioonipooldajad IRL-st korraldavad konverentse Euroopa rändprobleemidest ja Keskerakond muretseb kooseluseaduse kõlblikkuse üle. Kui konservatiivide mõtete õigsus ja ettenägelikus hakkavad välja tulema, siis ei saa ju paadist maha jääda. Kuid aitäh sellegi eest, et asjad on vähemasti liikuma hakanud. Parem hilja kui mitte kunagi…

Vähemasti üks asi on selge – kõikidele meil siin Eestis oleks parem kui senine valitsus oma asjad hästi kiiresti kokku pakiks ja enam ei jätkaks. Erakorralisi valimisi pole Eestis küll veel olnud, kuid tundub, et nüüd on õige aeg käes. Valijate tüssamist, mida paljud erakonnad viimastel parlamendivalimistel tegid, on liiga valus vaadata. Pealegi meie aeg end iseseisva riigina ajaloos kehtestada, hakkab paraku armutult ümber saama.

Kommentaarid