Millise poole valib seni ükskõikne olnud enamus?

Tarkusesõna on öelnud, et ära karda vaenlasi, kes võivad su tappa või sõpru, kes võivad su halvimal juhul reeta, sest nende kavatsusi on võimalik ette näha. Tuleks karta hoopis ükskõikseid ehk siis neid, kelle vaikival nõusolekul pannakse paraku toime enamik halbu asju maailmas. Pariisi veresaun ja Kölni massiahistamine lõid kellukese helisema nii mõnegi seni passiivse tavakodaniku peas.

Sama tõetrea kehtib ka inimgruppide kohta, kes osalevad praeguses Euroopa immigratsioonidraamas. 

Psühholoogilisest küljest võib siin eristada järgmisi peamisi kihte. Esmalt torkavad silma aktiivsed ja teadlikult tegutsevad poliitilised jõud.

Ühed selgelt poolt ja teised vastu. Poolt ideoloogilises pankrotis vaevlevad globalistid, euroföderalistid, vasakliberaalid ja sotsiaaldemokraadid, kes relvastatuna „anti-rassistliku“, “anti-ksenofoobse”, jne. ideoloogiaga, kasutavad pagulasi ja immigrante peamiselt rahvuskonservatiivse mõtte ja poliitika lämmatamiseks ning iseenda võimu kindlustamiseks. Vastu omakorda rahvuskonservatiivid, rahvuslased ja kõik teised Euroopa rahvusriike ning unikaalseid kultuure säilitada püüdvad jõud, kes võitlevad kontinenti ähvardava massimmigratsiooni vastu.

Aga peale nende elab Euroopas veel suur hulk rahvast, lausa enamus kui soovite, terve rida inimesi, kes on jäänud nende kahe tandri vahele kõikuma. Kuid lõppkokkuvõttes avaldab nende otsustamatus protsessile käigule suurt mõju. Niisiis tavaline euroopa kodanik, kes ei ole väga palju huvitatud poliitikast, vaid elab oma igapäevast elu. Inimene, kes küll jälgib Euroopa veretu vallutuse draamat, kuid ise selles aktiivselt ei osale, ei kodaniku ega arvajana. Milline võiks olla tema seisukoht?

Võiks välja tuua väga erinevaid gruppe, keda sündmuste käik Euroopas võib mõjutada, aga seda muidugi mõningase nihkega nii endale kui teistele, kui nad lõpuks peaksid otsustama.

Probleemi eitajad. Need on sellised inimesed, kes probleemi lihtsalt ei taju. Tulgu Euroopasse või kümneid miljoneid vägagi võõrapäraseid inimesi, nende arust midagi ei juhtu ega muutu. Neid iseloomustab ükskõiksus või omamoodi sotsiaalne tuimus. Kui ükskõiksuse uimast ükskord ärgatakse ja selgub, et probleem on olemas ja vägagi terav, on nende reaktsioon prognoosimatu.

Rumalavõitu ja lihtsameelsed altruistid. Inimesed, keda juhib puhas, enamasti peavoolumeediast saadud emotsioon, mille mõju all nad on. Inimesi tuleb aidata, ükskõik kas Euroopa jääb pärast seda ellu või ei!  Seda gruppi iseloomustavad eeskätt siirus ja naiivsus. Võõra mure lahendamisel on neil tegelikult ükskõik, mis omadest saab või siis tulevad kaasmaalased ja lähedased meelde liiga hilja. Nad usaldavad liigselt valitsust ja meediat. Hiljem võivad nad hõlpsasti ümber kvalifitseeruda immigratsiooni vastasteks, kui tajuvad, et kohalikud satuvad väljapääsmatusse olukorda ja on vaja päästa või aidata just neid.

Tolerandid. Mõtlevad enamasti nii, ega võõraid siia tegelikult ikka vaja pole, me ei taha seda, aga kuna Euroopa kuvand on avatud, liberaalne ja abivalmis, peaks nad siiski vastu võtma. Selliseid inimesi iseloomustab eeskätt silmakirjalikus. Nad kardavad valitsust ja armastavad liigselt uskuda uusliberalistlikke  loosungeid. Euroopa vaskliberaalse ideoloogilise paradigma muutumisel rahvuslik-konservatiivseks muutuks ilmselt ka nende suhtumine, sest nad on alati lojaalsed valitsevale võimule ja ideoloogiale.

Globaalsuse ja paratamatuse apologeedid. Usuvad rahvaste rände paratamatusesse. Sellest pole pääsu, see juhtub nagunii ja üsna vääramatult. Hukkus Rooma impeerium ja hukkub ka Euroopa Liit, ükskõik mida me ette ei võtaks. Suure sündivusega vaesed rahvad, kellel pole kodumaal tööd, süüa ja kus käib sõda, nõuavad endale eluruumi ja kõik. Vastupanu on mõttetu, ükski tara ega meede ei aita, teerull töötab,  ja viimaks tapab. Alistugem!

Passiivsed ohutajujad. Tajuvad küll ohtu, kuid midagi aktiivselt selle vastu ei tee. Kardavad valitsust ja repressioone. Neid valitseb läänelik passiivsus ja individualism, eeskätt võõrandatus ja usu puudumine, et tavaline inimene, kodanik saab mingites teemades kaasa rääkida. Veedavad palju aega interneti jututubades. Võivad siiski lõpuks  tegutsema hakata kui tunnevad reaalset ohtu oma lähedaste elule ja varale.

Ei ole kahtlust, et just nende gruppide otsus migratsiooniküsimuses saab otsustavaks kas Euroopa Komisjon ja Parlament võtavad vastu Euroopat kaitsvad ostused massimigratsiooni vastu või tüürivad kontinendi vääramatule hukule.

Millise poole ja seisukoha valib seni ükskõikne enamus? Sõltub ju sellestki kogu Euroopa saatus.

Kommentaarid