Rahvuskonservatiivid on suutnud muuta sotsiaalset paradigmat ja pakkunud Eestile uue narratiivi

Riigikogu valimistest ja uue parlamendi tööleasumisest on möödunud üks aasta ning paljud erakonnad teevad oma töödest ja tegemistest kokkuvõtteid.

Rahvuskonservatiividel on põhjust rõõmustamiseks, sest erakonna toetusreitingud on pea kahekordistunud, uute liikmete ja toetajate hulk kasvab iga päevaga ning erakond on pildis peavoolupoliitika ja -meedia kiuslikkusele vaatamata. Piiratud ja väheste võimalustega fraktsiooniga opositsioonierakonnana on suudetud korda saata suuri tegusid nagu näiteks homoteerulli kraavisuunamine, massiimmigratsiooni ja Eesti-Vene piirilepingu pidurdamine, rääkimata mitmetest väiksematest teemadest.

Kuid tegelikult on selle aasta suurim saavutus EKRE jaoks siiski pööre inimeste mõtlemises ning see on hoopis tähtsam kui kõik muu kokku. Erakond on muutumas paljude inimeste jaoks just selleks „omaks ja õigeks“ keda saab usaldada ja kellele edaspidises toetuda. On tekkinud usk, et just selle erakonnaga on Eestil võimalus püsima jääda ja tulevikuski edasi areneda.

Uskumatu, aga rahvuskonservatiivid on saanud hakkama millegi peaaegu võimatuga. Nad on suutnud kaasa tuua muutuse inimeste mõtlemises. Vahepeal Euroopas võimutsenud ja sealt jõudsalt Eestissegi levinud vasakliberaalsesse multikultuursesse ja poliitikorrektsesse paradigmasse, mis jutlustab vabaduste ja progressi lõputust kasvust ja Euroopa vääramatust eduloost, on tekkinud suured augud nagu šveitsi juustu. Tegelikult on sotsiaaldemokraatlik ja liberalistlik ideoloogia lausa pankrotis ning selle ilmekaks näiteks on kõik see, mis praegu Euroopas toimub. Terrorism, islami ja sisserändajate diktaat oma asjade pealesurumisel, naiste ahistamine, ebastabiilsus, turvalisuse puudumine, heaolu vähenemine, usu kadumine homsesse päeva ning sellega kaasnev põhjedatud hirm. Paljudes Euroopa riikides on rahvuskonservatiivid pääsenud tänu sellele võimule, paljudes veel mitte, kuid surve on Saksa AfD, Rootsi Demokraatide, Prantsuse Rahvusrinde ja Inglismaa Iseseisvuspartei näol tugev. Peagi selgub kas Vana-Euroopa tahab ja suudab ületada oma poliitikorrektsuse ja vabaneda aja ära elanud võltsnormidest nagu pommist jala küljes, mis põhja kisub.

Paljud Euroopa tipppoliitikud küll jätkavad udu ajamist isegi siis kui kärgatavad pommid, “pagulased” ahistavad naisi ja mullad kutsuvad kunagi rahahimus neile müüdud maatükkidele püstitatud mošeedes moslemeid pehme Euroopa ülevõtmisele. Nii ei saa aga asjad enam kaua jätkuda.

Ka Eestis on peavoolu ideoloogiasse ja mugavuspoliitikasse tekkinud sedavõrd suured mõrad, et taolise juhtimise all ühiskond enam jätkata ei saa. Puudub usutav narratiiv – kuidas edasi? Rahvas on mõistnud, et vajatakse muutust ja see muutus saab olla vaid rahvusriiklus ning poliitiline konservatiivsus koostöös teiste samamoodi mõtlevate Euroopa rahvastega. Multikultuursusel ei ole Eestis ega Euroopas tulevikku, see jäägu USA, Kanada, Brasiilia, Austraalia ja teiste immigratsiooniriikide pärusmaaks. Meile ei sobi ka vanade koloniaalriikide nagu Prantsusmaa ja Inglismaa mudelid ega uute rahvastikku importivate Saksa ja Rootsi mallid. Norra ja Soome väärivad eeskuju vaid mõnedes elusfäärides, samas kui suur hulk veidraid sotsiaaleksperimente jäägu vaid nende endi „rõõmuks“. Riigid, kes eksperimenteerivad selliste asjadega nagu soorollide kaotamine, meessoo materdamine, homoideoloogia kultiveerimine ja muu sellisega ei saa olla eeskujuks teistele. Rumalusi eksportiv riik, ei saa olla edukas. Rootsis ongi islam asjade juhtimist üle võtmas, sest rootslased on muutunud nii nõrgaks ja „haigeks“, et ei suuda ennast enam kaitsta. Sama asi puudutab rahvuslikku rikkust. Siingi ennustatakse muutust. Lääne heaoluriikides imetakse sotsiaalsete struktuuride rikkused immigrantide ja muude vähemuste poolt kiiresti tühjaks. On oodata kvalifitseeritud eurooplaste rännet itta, nii kummaline kui see esmapilgul ei tunduks. Drang nacht Osten saab teoks, kuid hoopis teisel kujul. Pagemisena multikultuurse halalkultuuri ja ebaeuroopaliku džihaadiühiskonna eest tagasi euroopluse rüppe, selle normaalse rikkuse ja vabaduse, juurte juurde. Kuid seda ainult tingimusel, et suudame siin kõige kiuste säilitada Euroopa.

Ida-Euroopast ja sealhulgast Eestist võib peagi saada vägagi ihaldatud piirkond kõikide eurooplaste jaoks. Siis ehk laheneb ka kvalifitseeritud tööjõu probleem ja majandus hakkab kasvama? Vanad pehkinud ja allakäinud lääneriigid, kes ei suuda muutustega kaasa tulla võivad peagi lahustuda sissetunginud võõrkultuuride massis ning tajuda oma allakäiku, mida ei päästa paraku isegi USA tankid ega juurdetrükitavad euromiljardid. Lossidesse, villadesse ja kuulikindlastesse limusiinidesse varjunud euroeliit peab ehk mõnda aega vastu, aga kui nad kaotavad igaveseks võimaluse julgelt ja valveta oma linnatänavatel liikuda, ei ole neilgi enam multikultist rõõmu.

Kommentaarid

Kommenteerimine on suletud