Sõnavabaduse kaitseks!

Lääne ühiskondade fundamentaalseks aluseks on demokraatlikud isikuvabadused nagu sõna- ja arvamusevabadus, trüki- ja koosolekutevabadus ning muud õigused. Ilma nendeta ei ole Lääs enam Lääs. Nendesamade õiguste poole pürgisid ka Nõukogude süsteemi orjuses elanud Ida -Euroopa rahvad. Paljud nõukogude režiimi ajal elanud inimesed teavad, mis tähendab vabaduste ja demokraatia puudumine ning keegi ei taha, et see korduks. Osalt saavad sellest aru ka Lääne inimesed. Meenutagem kui härdalt kõik nutsid, kui islami pilapilte joonistanud karikaturistid labaselt mõrvati. Öeldi, et Euroopa peab seisma lõpuni sõna- ja väljendusvabaduse eest.

Kuid selline vaba sõna eest seismine ei saa olla selektiivne ja valikuline. Sõnavabadus kas on või ei ole, selle viisakas väljendamine on pigem kultuursuse küsimus, mida tuleb lihvida. Me ei poolda räiget sõimu oponentide aadressil, vaidluskultuuri tuleb õppida, ent selle sildi taga ei saa lubada ka teistimõtlejate suu kinni toppimist.

Nüüd aga paistab üks ajaloo ring täis saavat ja on alustaud rünnakut liberaalsete demokraatlike Euroopa alusväärtuste vastu, et kehtestada teatud „ainuõigete“ ja „poliitiliselt korrektsete“ seisukohtade diktatuur. See meenutab endist Nõukogude Liitu ja veelgi enam, koguni karmi Stalini aega. Toona korrutati „kõrgelt valgustatud“ parteijuhtide pooltõdesid ja kiideti liidreid tagant, kuigi sisimas teati, et see kõik on väär.

Osade Euroopa Liidu kunagiste arhitektide ideed kui riikide demokraatlikust liidust on jooksnud ummikusse, multikultuursus on läbi kukkunud, võõrrahvad, rassid, usud ja kultuurid (kultuuritus) ujutavad kontinendi üle. Pankrotti on läinud nii liberaalide kui sotsialistide juhitud riigid kui ka viimaste „tolerantne“ ideoloogia ja ainus väljapääs kriisidest räsitud Euroopas tundub olevat tugev keskvõim ühtses Euroopas, kus peavad edaspidi valitsema nii ühtne ideoloogia kui ühesugused arvamused ja mõtted. Tolerantsus kõige vähemusliku ja võõra vastu, selle vastuvaidlematu õigustamine ja tagantkiitmine ning Euroopa juhtide käskudele pimesi järgimine tahetakse taas muuta normiks. Kui somaalia mees vägistab 15 aastase Soome tüdruku, nagu alles juhtus, siis kas me peame seda taluma vaid seetõttu, et tegu oli vaese kodumaata sisserännanuga, kes ei andnud endale aru, et Euroopas nii ei tehta. Kui nn. pagulased, kes on valetanud oma päritolumaa kohta, võetakse sõbralikult vastu, neile antakse peavari ja tasuta toit, kuid nad hakkavad mööda asulat kondama, ustele prõmmima ja raha nõudma, ei ole see aktsepteeritav.

Pankrotti on läinud ka Eesti liberaalsotsialistidest valitsejad ja nende sabas sörkiv ning end millegipärast ikka veel isamaaliseks parteiks nimetav erakond, õigemini viimase ladvik. Rahva valdav enamus on paljudele valitsuse sammudele ja reetlikusele Eesti suhtes vastu, aga võimurid ei taha võimust lahti lasta. Selleks tuuaksegi mängu nn vihakõne kaart ja vihakõne seadus, mis praeguse respublikaanist justiitsministri laulaekast peagi parlamenti kavatsetakse läkitada. Eks ikka selleks, et nende suud, kes eliidile meelepärast kiidulaulu (nagu teeb paraku osa viimasest rahaliselt sõltuv kultuuriseltskond) ei laula, vaikima sundida.

Ehkki selle asjaga läheb pisut aega, on tolerantsetel sallimatutel juba paras mõne nõrgema teisitimõtleja kallal kätt harjutada. Suletakse 17 000 liikmega FB grupp, mis on massimigratsiooni vastu ja fabritseeritakse süüasju nagu headel NKVD aegadel . Kuhu me niiviisi jõuame? Eks ikka tagasi ideloogilise ja lõpuks ka tegeliku diktatuurini, kust me kunagi väljusime. Kas sellist Eestit me tahtsimegi, kas sellise Euroopaga me liitusimegi? Vaevalt! Lääs õpetas meile demokraatiat ja nüüd me seda enam diktatuuriks pöörata ei lase, isegi kui Lääs seda ise teeb. Ja varem või hiljem pöördub see ka diktaatorite eneste vastu.

Kommentaarid