Suurim julgeolekurisk Eestile on saamatu, sahkerdav ja selgrootu valitsus ning punase ideoloogia vohamine meediaruumis

Keskerakonnast sotsidesse hüpanud karjääripoliitik Rainer Vakra eksib, kui nimetab valitsuparteide kritiseerijaid Eesti suurimaks julgeolekuriskiks. See on järjekordne hämu ja võltsretoorika, et rahvast petta ja segadusse ajada. Samuti katse päästa oma kolinal kukkuvaid toetusprotsente, mis pärast Lemberi kahtlasi tegusid SDE parteikassa täitmisel on erakonna mainet avalikkuse silmis oluliselt määrinud.

Ühiskonda ei lõhesta mitte parempoolsed rahvuslased, kes hoiatavad Eestit võimalike ohtude eest, sest tagantjärgi tarkusega pole enamasti miskit peale hakata, vaid punakollased populistid, kes on teinud Eesti riigifirmadest enestele Sampo rahaveskid ja kaaperdanud kogu demokraatliku valimissüsteemi oma kontrolli alla.

Vihakõne rahvuslaste ja konservatiivide aadressil ainult tõestab seda, sest tähelepanu tahetakse mujale juhtida. Just selline käitumine suurendab lõhet rahva hulgas, mida pole suudetud pärast laulvat revolutsiooni paraku ära hoida. Müüt 25 aastat kestnud ühtsusest on üsna hüpoteetiline väide, mida Vakra “tõe” pähe levitab. Senised valitsused on teinud väga palju selle nimel, et taolist ühtsust poleks. Veelgi enam, kui lammutada lõplikult eestlaste usk rahvusriigi kestmise võimalikkusesse, siis lahustub meie riik kiiresti ja täielikult igast ilmakaarest puhuvate karmide tuulte käes. Ühtsus valitseva eliidi jaoks pole sentigi väärt, kui see põhineb rahva enamuse tahtest ja soovidest pidevalt teerulliga ülesõitmises. Ja süüdi on sellises ülesõidus just istuv valitsus, mitte rahvuskonservatiivid.

Vakra pole aru saanud, kuid ilmselt udutab sihilikult, kui väidab, et EKRE ei hinda liitalssuhteid NATO-ga. Vastupidi – tegelikult on rahvuskonservatiivid sügavalt mures nii meie välise kui ka sisemise julgeoleku pärast. 13. aprillil Riigikogus EKRE fraktsiooni korraldatud julgeolekukonverentsil kritiseeris Martin Helme Euroopa sõjalist võimekust ja tõi võrdluseks USA kaitse-eelarve, mis on sama suur kui kogu Euroopa riikide oma kokku. “Pärast perioodi, kui loobuti aktiivsest sõjaliste võimekuste kasvatamisest, et mitte Vene karu ärritada, on Euroopa sõjaline võimekus katastroofiliselt vähenenud,” ütles Helme. 

Helme pidas silmas, et Euroopa ja sealhulgas Eesti peab oma kaitsevõimesse ise rohkem panustama. Loota, et ainult USA seda teeb, on tänamatu ja lühinägelik. Punased lihtsalt ei taha vaadata näkku tõele, sest kui sa ei kaitse ennast ise,  ei tule sulle ka keegi appi. Nemad alati abistavad kedagi või siis abistatakse neid. See igavene abistamise ja solidaarsuse jutt on tuttav juba nõukogude ajast. Me ju ei taha sõltuda kõiges Ameerikast, sest kes teab, mis seal mingil hetkel toimuda või juhtuda võib. Abi võib tulla, aga millal ja kui palju, ei tea keegi.

Mis aga puutub punaideoloogiasse, siis vaatamata olulistele sarnasustele Lenini-Stalini aegse võitlusmeetoditega (sallimatus teisitimõtlemisse, sügav usk iseenda ilmeksimatusesse, voluntarism, valetamine, vassimine, rahva tahte eiramine ja avaliku meedia monopoliseerimine oma teenistusse) on toonase ja praeguse sotsialismi vahel ka üks suur erinevus. Nimelt on kapitalivastane võitlus asendunud seksuaalmarksimiga ehk võitlusega seksuaalvähemuste eest. Riigipöörajatest neegreid, latiinosid ja araablasi armastati ju ka toona kui Moskvas veel Kominterni peakorter asus, aga ka hiljem, kui Patrice Lumumba nimeline ülikool “rõhutud” kolmanda maailma riikidele kaadrit koolitas.

FOTO: AFP/Scanpix – Illustreeriv, kommunistide marss Moskvas

Kommentaarid