Tõdemus: Mart Helme räägib avalikult sellest, mida teised nagunii mõtlevad

Neegrid Tallinnas.Neegrid Tallinnas.

EKRE suhtes vaenulik Lääne Elu heitis vasakliberaalsele peavoolumeediale “mahlaka kondi”, mida too nüüd mõnuga järab – Mart Helme väidetava “vihakõne” sõnad õõnsatest neegripeadest.

Selle meediamulli vastulausena võiks kasutada üht sotsiaalmeedia kommentaari: esiteks saab EKRE-t usaldada just seetõttu, et nad räägivad sellest, millest ka mõtlevad, ega aja poliitkorrektset mula, nagu kõik teised erakonnad; ja teiseks – nagunii mõtleb suur osa inimestest Tallinnat haaranud neegriuputusest just nimelt nii.

Ja mida niiväga erilist Helme siis meile kõigile teatas? Üldteada ju on, et sõna neeger on Eestis ametlikus kirja- ja kõnekeeles täiesti aksepteeritud termin mustanahaliste kohta. See, et termin omab halba varjundlikkust USA-s, kus kunagi kasutati neegerorjade tööjõudu on arusaadav, kuid ei eesti keel ega mõttelugu, millel puudub igasugune sotsiaalne puutumus ja süü tookord juhtunuga, ei oma asjaga mingisugust seost. Kui multikultuurist ogaraks läinud Rootsi seda teha tahab, on see nende valik. Meie hoiame kinni oma emakeelest.

Ja kui võtta aluseks mustanahaliste IQ, siis tõepoolest, ega see millegi erilisega praegu silma ei torka. Tegu võib olla nii kliima, geograafia kui ka tõepoolest koloniaalpärandiga, kuid keegi ei ütle, et selline olukord kunagi paraneda ei võiks. Ka Aafrika areneb ja halvim, mis meie teha saame, on neid lõputult toita ja ninnu-nännutada. Vaid siis kui Aafrika tõuseb jalule ja saab oma asjadega ise hakkama, küllap kerkivad sealtki tulevikus esile võimekad inimesed.

Võiks ju alustada sellest, et mida on aafriklased andnud Eestile ja Euroopale? Eestis tuleb meelde vaid Abdul Turay, kelle töö Tallinna volikogus piirdus vaid uudistega mõnest tema skandaalsest ütlusest – näiteks selle kohta, et ainult tema sobiks Eestit Euroopas esindama. Lisaks tuleb meelde ka kahe oma ettevõtte loonud musta sisserändaja, kongolase Kevin Zibilamene ja kamerunlase Edmond Otang Eboti vahistamine rahapesu-, kelmuse- ja pettusssüüdistuste alusel.

Kus on Eestis need eesrindlikud aafriklased, andmas oma osa näiteks e-riigi kuvandi loomisel? Me näeme neid vaid Prisma ja Selveri kettides kaupade väljapanijatena ning tänavatel olesklevalt ringi uitamas. Kõrvalseisjale torkavad nad silma oma olemasolu, väljakutsuva käitumise ja pideva telefonis lobisemisega, aga mitte millegi positiivse poolest.

Kahtlemata on Euroopa Liidus kauniski kõrgele positsioonile jõudnud immigrante, näiteks pakistanlasest Londoni linnapea Sadiq Khan, kuid temagi jõudis sinna vaid tänu leiboristide multikultiideoloogiale. Aafriklased on Euroopa tegijate nimistus üliharv nähtus, küll aga on nad seda allilmas – näiteks Itaalias on Napoli Camorrast tuntumaks saanud märgatavalt karmim Lagose maffia.

Hiljuti lahvatas Suurbritannias skandaal mustanahaliste ümber, kes saabusid sinna juba aastakümnete eest, kuid pole siiani suutnud oma pabereid kodakondsuse saamiseks korda ajada – kui siis tuli jutuks nende kui illegaalide väljasaatmine, kiljus kogu globalistlik maailm nördimusest.

Ka pilk Aafrika poliitilisele kaardile ei anna mingit alust Mart Helmet vaid vihakõnelejaks pidada – juba eelmisest sajandist iseseisvate riikidena eksisteerinud Musta Mandri maad pole suutnud rajada midagi toimivat. Ainus toimiv asi on regulaarselt puhkevad kodusõjad, mis kasvavad ruttu üle genotsiidiks.

Lõuna-Sudaan, mis sõdis aastakümneid oma iseseisvuse nimel, läks sõltumatuse saavutamise järel sujuvalt üle siiani kestvale kodusõjale. Libeeria on üks maailma vanimaid riike, iseseisev juba 1847. aastast, kuid peale vereteemandite nende puhul midagi muud ei meenu. Valged farmerid väljaajanud riigid, nagu Zimbabwe (nüüd järgneb talle ka Lõuna-Aafrika Vabariik) laostuvad ruttu, sest tootmine jääb aafriklaste kätes soiku.

Siit tulebki eeldus – kui mustad aafriklased kodumaa ülesehitamisega hakkama ei saa, siis mis alust on arvata, et nad siin midagi asjalikku ära teevad? Nad löövad läbi vaid ühel moel, just nagu nimitegelasest politseinik sarjas “Damon”, kes lahendas kõik probleemid vihase süüdistusega: “Sa ütled/teed seda sellepärast, et ma olen must?”

Mis aga puutub EKRE-sse ja Mart Helmesse, siis tõi see meediasolk taas päevakorda ühe tõdemuse – kui inimesed julgevad välja öelda seda, mida mõtlevad, siis tasub neid usaldada!

UU

Kommentaarid