Urmas Espenberg: Ma tahaksin vaba olla…

Kuigi Vabaerakond on eksisteerinud juba pikemat aega, pääsenud isegi parlamenti ja suurt midagi tegemata pälvinud kõrgeid populaarsusreitingu protsente, pole partei programmilised seisukohad ja muud tähtsamad vaated ühiskonnas karjuvate probleemide lahendamise suhtes siiani avaldunud. See on aga paljusid õlgu kehitama pannud ja kenakesti segadust tekitanud. Erakonna senine edu on põhinenud valdavalt parteivastasusel, olemasoleva poliitilise süsteemi kriitikal ja kodanikuühiskonnale apelleerimisel. Osaliselt tuleb selle kriitikaga muidugi nõustada. Poliitilises süsteemis on tõepoolest sees olulised vead, osalusdemokraatia lonkab, õiglust napib ja seda kõike tuleks muuta. Nõus, aga ometi oleks “vabameestel” tagumine aeg näidata ka oma sisulist poolt ja lahendusi, kuidas kriisis Eesti ühiskond kavatsetakse uutele rööbastele suunata.

Eesti Vabaerakonna esinduskogu formuleeribki nädala lõpus partei seisukohad ja paneb paika rajajooned alates maksupoliitikast ja võimalikest liitlastest Euroopa Parlamendis kuni päevakajaliste piirileppe ja pagulaskriisini. Samuti arutab reedel ja laupäeval Viljandimaal Lahmusel kogunev esinduskogu erakonna strateegiat, teatas esinduskogu aseesimees Ats Miller BNS-ile.

“On vältimatu vajadus panna paika eesmärgid, kuidas viia Eesti välja demograafilisest, moraalsest ja majanduslikust ummikust ning saavutada 2019. aasta riigikogu valimistel piisav esindatus valitsuse moodustamiseks. Mõistagi ei pääse me mööda ka 2017. aasta kohalikest valimistest.” Milleri sõnul on suur osa tööd juba varem toimkondades ja piirkonnaorganisatsioonides ära tehtud, muu hulgas on ette valmistatud poliitiline manifest, millega erakond määratleb oma väärtused ja maailmavaate. “Me ei näe sügavamat mõtet enda täpsel positsioneerimisel aegunud vasak-parem skaalal, vaid defineerimine end pigem läbi aususel, usaldusel ja koostöövaimul põhineva, uusi lahendusi otsiva ja kogukondi ning inimese iseotsustamist soosiva praktilise tegevuse. Tahame olla kodanikuühiskonna poliitiline väljund, kuid ka sisend parlamenti, et meie kaudu jõuaksid sinna kodanikuühiskonna õigusi ja poliitilisi vabadusi kajastavad ideed,” ütles Miller.

Jääb põnevusega oodata, milles siis seisnevad Vabaerkonna unikaalsed mõtted sisulistes küsimustes nagu pagulased, Eesti-Vene piiriküsimus, homoabielu, riigikaitse, piirivalve, jne. Kuigi muu maailm tiksub ikka samal kirutud klassikalisel parem-vasak skaalal väidab Vabaerakond end olevat midagi enneolematult uut. Kui tahetakse murda senine poliitiline traditsioon on see põnev, ent Eesti pole paraku isoleeritud oaas, kus saaks Batka Mahno stiilis katseid teha. Ennast juba ammu parteidevastaseks rahvuskangelaseks tituleerinud ja selle najal Brüsselisse “hea elu” peale purjetanud Indrek Tarand lasi ennast kohe täis, kui asi sisuliste küsimuste juurde (massimigratsioon ja pagulaskvoodid) jõudis. Kuulu järgi presideniks pürgiv persoon osutus kahjuks labaseks sõimlevaks vasakpoolseks, kes vihkab nii rahvusriiki, rahvuslasi kui ka Eesti õigust ise oma otsuseid teha.

Kommentaarid