Kadri Paas: vähendame toidu ja toasooja käibemaksu talutavale tasemele

Kadri Paas, Mart HelmeKadri Paas, Mart Helme

Erinevate maksudega on Eestis viimase kümnendi jooksul tehtud kõvasti tsirkust. Maksude kogumise ainus eesmärk on olnud riigieelarve täitmine, kuigi tegelikkuses peab tervikliku maksupoliitika eesmärk olema pigem maksumaksjate käitumise või harjumuste suunamine ja tarbijate harimine.

Eestis on läinud aga niimoodi, et bürokraatia pärmina paisumise tõttu on riigi pidamine aina kallinenud, rahvastiku vananemine ja negatiivne iive kergitab jooksvalt sotsiaalkulusid ja senised koalitsioonid on valimisvõitude nimel jaganud erakordselt kalleid ja rumalaid, aga valijatele mokkamööda lubadusi. Kõigi nimetatud kulutuste rahastamiseks polegi olnud muud viisi, kui pärast valimisi erinevaid makse juurde tekitada või olemasolevaid suurendada.

2008. aastal kaotas Reformierakonna, sotsialistide ja IRL-i valitsus selle ajani 5% määraga maksustatud teenuste-toodete maksuerisused, 18 protsendi peale ühtlustamise alt jäid tookord välja ainult ravimid, raamatud, perioodika ja majutus.

2009. aasta kriisi ajal oli laual tulumaksu tõstmine, mis jäi siiski tegemata. Aga käibemaksu tõsteti see-eest hoogtööna. 2009. aasta juunis, keset kõige kibedamat majanduskriisi, kergitas Andrus Ansipi valitsus neljapäevase etteteatamise ajaga käibemaksu 18 protsendilt 20 protsendile. Toona väideti, et see on ajutine liigutus. Selleaegne õiguskantsler Indrek Teder analüüsis toimunut ja teatas, et valitsuse otsus oli põhiseadusvastane, aga see ei huvitanud kedagi. Käibemaks püsib siiani 20 protsendi tasemel.
Erinevalt paljudest Euroopa riikidest ei ole Eestis kunagi kehtinud toiduainetele madalamat käibemaksumäära. Näiteks Saksamaal on see 7 protsenti, üleüldine käibemaksumäär aga 19 protsenti. Poolas on üleüldine käibemaksumäär 23 protsenti, aga osadele kaupadel 8  protsenti.

Miks mitte kaaluda Eestis enam-vähem samasugust suhet? Käibemaksu üleüldise taseme alandame uuesti maksimaalselt 18 protsendile, aga toiduainete ja toasooja käibemaksu langetaksime 8 protsendile. Toasoojale kehtis kui 2004. aastani 5-protsendiline käibemaks, kuid seejärel kergitas toonane valitsus selle 18 protsendile ja 2009. aastal sai 18 protsendist kiirkorras 20 protsenti.

Arvestades, et kehvemal majanduslikul järjel perekondade – sageli on need paljulapselised pered, vanurid ja puudega inimesed – sissetulekutest kulub ligi pool toidule ja oluline osa ka toasoojale, siis oleks just nende jaoks sellest maksualandusest kõige rohkem kasu.

Ettepanek ei ole originaalne, aga arvestama peab, et selle aasta algusest rakendunud erakordselt segane tulumaksukord koos 500-eurose tulumaksuvabastusega ei tee kedagi rikkamaks ega ostujõulisemaks, sest toiduainete ja kütusehindade pöörane tõus, kehtima hakanud teede- ja automaks, samuti kiire palgaralli jõuab otsapidi kõigi kaupade ja teenuste hindadesse. Pealegi on 2019. aasta alguses suurel osal Eesti töötajatest reaalne oht ja võimalus tulumaksu tagasisaamise asemel seda hoopis juurde maksta.

Oponendid armastavad maksuerisusi kritiseerides väita, et neist võidavad kõige rohkem jõukamad niiöelda kallist lõhet odavale kilule eelistavad inimesed. Pealegi ei langevat lõpptarbija jaoks toiduainete hinnad, sest kaupluseketid ja toiduainete tööstused suurendaksid lihtsalt oma marginaale. Kriitikute meelest olevat palju efektiivsem maksta hädalistele toetusi ja pakkuda tasuta teenuseid. Samuti olevat märksa mõjusam meede vaesuse leevendamiseks tulumaksuvaba miinimumi kergitamine.

Nende väidetega ei saa põhjani nõus olla. Esiteks on Eestis juba ammugi tasuta asjade ja teenuste pakkumisega liiale mindud. Mitte miski siin maailmas ei ole tasuta: haridus, meditsiin, ühistransport – kõik maksab. Küsimus on vaid selles, kes ja millises ulatuses selle eest tasub. Ja tasuma peab niikuinii.

Teiseks, toiduainete käibemaksu alandamine ergutaks kindlasti kohapealset toidutootmist – see tähendab omakorda uusi töökohti ja lisanduvat maksuraha – ja toidu, ka kallima toidu tarbimist. Eesti suuremate ja väiksemate toidutööstuste hea käekäik on igal juhul riiklikes ja regionaalpoliitilistes huvides. Eesti põllumees, piima- ja lihatootja suudab toorainega tööstusi varustada, kuid piimast on vaja Jõhvis või Põlvas ka jogurt või juust ning Vastse-Kuustes sink ja salaami valmistada. Meie kõigi jõukus seisneb toorainete väärindamises.

Kolmandaks. Arvestades, kui usinalt jälgivad erinevad ajakirjandusväljaanded poodide hinnataset, ei ole võimalik, et kauplused saavad rahumeeli müüa sama sortimenti ka pärast käibemaksu alandamist maksulangetamise eelse hinnaga. See pälviks kohe avalikkuse halvakspanu. Seda ei ole kellelgi vaja.

Lätis alandati selle aasta alguses puu- ja köögiviljade käibemaksu seniselt 21 protsendilt viiele. Jaanuari teisel nädalal tegi Lõuna-Eesti Postimees hinnavõrdluse Maxima Võru ja Aluksne kaupluses. Ilmnes, et kõige suurem hinnavahe oli peakapsal, mis Lätis oli peaaegu poole odavam kui Võrus. Suhteliselt suur hinnavahe Läti poe kasuks oli ka porgandil, punapeedil, mugulsibulal ja värskel kurgil. Eestis olid aga odavamad apelsinid ja banaanid, mida Läti maksualandus teadaolevalt ei puudutanud. Seni on suur hulk puu- ja köögivilju Lätis olnud kallimad kui Eestis.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riigikogu fraktsiooni nõunik Kadri Paas on EKRE majandustoimkonna liige ja endine majandusajakirjanik

Kommentaarid