Kalle Mälberg: Võitja ei saa midagi ! (E. Hemingway „Winner Take Nothing“ 1933)

Eesti inimesed

Kui tasane, aukus silmadega ja võlgades mees tuppa astus ning hakkas köhides seletama meelemürkide kunstlikest paradiisidest ja kurjadest lilledest, polnud keegi kindel, kas tegu on luuletajaga. Kindlasti mitte olulisega.

Kahtlane igatahes, sest need, kes teda tundsid ja olid lugenud midagi enneolematut, eelistasid vaikida, et mitte ära teenida auväärsete meelepaha. Tegevus toimus Prantsuse Akadeemias. Ukseserval seisis Charles Baudelaire, keda salvitute ja võitute hulka ei võetud.

Eesti kirjanike etteotsa aga võeti meelsasti Johannes Semper, kui ta Loomingu toimetajana 1939. aastal eelistas roosatavaid tulevpunaseid Krustenit ja Kärnerit, kaaslinlasi Jakobsoni ja Barbarust, kuid Peet Vallakut mitte. Kui „agronoom“ Gustav Suits saabus tagasi Moskva põllumajandusnäituselt, siis kirjutas ta Semperi „Loomingus“ väga-väga tasaselt, kuidas Eestil Nõukogude Liiduga vastastikune suhe ikka on. Ja et kultuur „seal õitseb, ainult meie ei teadvat seda“, sest näe Puškinit austatakse – surnud suurused ju vastu ei hakka.

Punavõimude kaasajooksik Semper asus otsekohe väärtkirjandust hävitama.  Tartu ülikooli raamatukogu direktor, meie küla mees Friedrich Puksoo, oli sunnitud laadima peale veoautotäie hävitamisele kuuluvat kirjandust, et viia see Räpina paberivabrikusse. Kuri koorem ei jõudnud kunagi kohale. See puistati maha meie taluõuele. Mul on mõned raamatud tänini alles, sealhulgas Johannes Semperi viimane rahvuskultuuri hoidmisele kutsuv essee „Üliõpilaslehes“, vahetult enne juunipööret. Kärumees Prossalt laenatud ülikonnas Johannes ja pesunaise sitsikleidis Aurora olevat Raekoja platsil kükakil „Internatsionaali“ laulnud. Vaimuvürst läbi aegade Semper  nikerdas Moskvas Eesti NSV hümni sõnu, pärast sõda sai targalt kirjutav teenekas punakultuuritegelane isegi Jean-Paul Sartre´i enesega  prantsuse keeles vestelda.

Paul Kuusberg kirjutas ajakirjas „Eesti Bolševik“ artikli, kus ta mõnitas Paul Viidingut, kes ei mõistvat Hans Leberechti suurt talenti. Kuusberg juba teadis, et Stalini preemia on saabumas. Viiding tagandati, Hugo Raudsepp vangistati ning suri. Mart Raud oli palju targem! Luuletuses „ Surematus“ on Leninit: „veel kindlamalt kui sesse kivipinda, ta nimi raiutud on rahva rinda!“ Talle anti Albert Kivikase maja Vaarika tänaval.

Kord õhtul helises Pärnu maanteel Semperitele eraldatud luksuskorteris uksekell. Aurora Semper katkestas Beethoveni piinad ja avas ukse. Lävel seisis Siberist naasnud kehvas palitus noormees: „Palun andke vähemalt mu isa raamatud tagasi!“ Tagatoast tuli susse lohistades prantsuse kõrgvaimsus ise ja lajatas ukse kinni.

Artur Alliksaart kutsuti kord Tallinnasse kirjanike koosolekule. Tagasi Werneris küsinud Uku Masing, et kuidas oli kah?

„Oldi koos ja koogutati kaeblikult kaelu,“ kostis Alliksaar.

Uku Masing ja Betty Alver ei olnud ENSV Kirjanike Liidu liikmed. Mihkel Mutt (ja tema juba teab!) väljendas oma mälestustes mõtet, et kunstnikud ei pruugi olla head inimesed – hea inimene pole elukutse ega kutsumus. Mida kõrgem vaim (ja võim), seda suurem võimalus on, et ülbest klassikust saab despoot, lurjus ja äraandja. Kaunisõnaline kujund ei välista kultuurimõrva, üks ei välista teist. Jaan Krossi „Kallite kaasteeliste“ pooltõdede pikad kiillaused ei esitle oma barokses massiivis kogu tolleaegset tõde, pigem on seda Toomas Liivi iroonilises kogumikus „Achtung“.  Enn Vetemaa ja Debora Vaarandi memuaaride poosetav latvade libistus, Uno Lahelt jäi „Bordelli likvideerimise“ kõrvalt kirjutamata NKVD tõeline lugu, Egon Rannet söötis oma koerale Kuku Klubist toodud karbonaadi ja sõitis Volgaga kõigist üle.

Ent varalahkunud „Pegasuse“ sõber Viidingu Juss pani sädet igast asendist. Tema ei põdenud:

„Vaaditäis tatti- nimeks Miilius Matti“… ja nimetatu plähmerdaski rõõmsalt trepist üles. „Koori koori Koorinoff – Avinurmes puude vilus eesti sõdur pori sees“

Ilmeti Peep, mu morn  klassivend, tõmbas nina vingu, aga see ei huvitanud kedagi, „Päärn Hint- luuletaja!“ kritseldas Juss kohviku salvrätikule ning rahvakirjaniku poeg jättis luulejama igaveseks.Veidi enne oma lahkumist seisis Juss Kunstihoone ees  hamletlikus poosis, veeklaas käes:

„ Ma joon vett! Siin on minu tütar Elo Vee- abiellu temaga!“ Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletused“ Kirjastus Tuum, 2008

Neid lugusid ei tea, ega tahagi teada- koostaja Hasso Krulli igav targutus sai Kultuurkapitali suure preemia. Vaid „seltsimees laps“ Leelo Tungal, meie tudengiaja hea haldjas, peab asju ja inimesi meeles:„ Ahh et nüüd oleme vabad – millest ja milleks?“

Kuhjake digividinaid, reostage taevast hiigellindude kõhus ümber maapalli tiire tehes, inimloomus ei muutu – miski pole muutunud. Vaid nimed kultuuriasutuste marmortahvlitel on teised – Sirp, Looming. Vikerkaar, Kultuurkapitali hindamiskomisjonid, aastaauhinnad ja kultuurilähetused loomingumajadesse, honoraride jagamine ja viimased Kirjanike Liitu võtmised ja ka mittevõtmised. Siin haiseb kõvasti  riiginisa järgi – taaskord on platsis keskpärased asjapulgad, võimuohutud liputajad saavad tasu ja au, otseütlejad närigu krohvi. Endisaegsed teenekad kirjanikud vaikivad häbelikult nagu toona (jälle?) kui püüne peal rääkis EKP Keskkomitee kultuurijuht Olaf Utt. Mõni koomiline vanake üritab naeruväärselt  noortepärasust teeselda ja pseudomoderni panna. Globalistid juba teavad liberastlikku üleilmset tõde, mis edasikaebamisele ei kuulu – enam pole see mitte Marx ja Lenin vaid Fukuyama, Marcuse, Derrida, Kristeva, Foucault, Laclan, jne.

Lillaroosa udu katab Harju tänavat. Kirjanike üldkogu komisjonidesse määramised ja mahahääletused on orkestreeritud paarikolme valitseva, tigetarga ja kadevõimetu vaimuvürsti nurgataguses ohkes. Luuletapeeti, olmeromaane, elulugusid, laulusaateid, esoteerikat ja kokaraamatuid tuleb kui kapaga – kultuur kui ohutu võimuvertikaali põlistamise haudejaam.

Ehkki Abba („Winner Takes it All“) laulab vastupidist, pole see „päeva lõpus“ (nagu pankurid armastavad rääkida) enam oluline, „sest see on meie siseasi, kelle territooriumi me pommitame“, ironiseeris Karel Capek Prahas vahetult enne sakslaste sissetungi.

Ma pole kirjanik, sest ma pole kirjanike liidu liige – elementaarne, Watson. Tautoloogia meistriklassi kultiveerib tänane kultuuripoliitika ja Kulka komisjon – troika. Teab ja otsustab lillaroosaks libisenud kultuuriministeerium, mille asutamisel 1996.aastal president Lennart Meri sõnas: „Et me ei peaks sõitma bensiinijaamast hamburgeriputka juurde tüüpautoga piki kiirteed teadmata et möödusime just Weimarist, kus elasid Goethe ja Schiller.“ Küllap varsti rüseleb ja keerleb pakirobotite  kristallkuulikestes uusi homunkulusi – isekirjutavad kirjanikud tahavad „oma“ liitu, mitte toda eilset, kus laiavad ilastnõretavad tattnokad, noorte siirast ja ehtsat laulupidu manavad (tegelikult kulkanisa noolivad!) kuid seni veel lihast ja luust sulepiinajad.

Pommitati ja peksti puruks pool Euroopat, tapeti maha mõnedkümned miljonid. Ainult Pariisi hoiti lahtise linnana, mitte Leningradi ega Moskvat. Saksamaa vanad linnad tambiti maatasa. Marshalli plaan aitas neil tõusta tuhast Ameerika poliitilistel  tingimustel, millest tänini kinni peetakse. Kas Saksamaa võitis või kaotas sõja? Kas saksa naisi vägistanud vene sõdurid  Berliinis olid ikka võitjad või hoopis kaotajad? Muslimimehed aga kargavad saksa naisi edasi- seni võitmatult ja jätkuvalt.

Vene portaal Regnum levitas kellegi mürsust lömastatud Šveitsi ajakirjaniku märkmeid viimasest justkui-intervjuust Hitleriga, kus too olevat öelnud: „Jah, Wehrmacht kaotas… Me langeme taevasse … Fallen nach Oben  …ja asiaatide hordid päästavad kord Euroopa.“ Kas ikka päästavad? Frau Merkel, võimalik, on seda lugenud heas, kord Donetskis omandatud, vene keeles.

Rahvas tahab kuulda ja mis peamine, aru saada ja tunda, õhus värelevat tõde: ega meie hulgas täna ei luusi ringi tolerastimaskiga tattipritsivaid pisihitlereid ja salamõrvu plaanivaid taskustalineid elik eesti kultuuri mõistes sempereid?

Inimeste teabeväljas on meeletu kogus saastunud infolahtreid, hingedes aga segadus ja otsing. Nagu õpetas meile Tartu ülikoolis omaaegne inseneripsühholoogia professor Mihhail Kotik: „Lenduril on silmad kirjud tuhandeist tulukestest; keset nuppe ja kange tunnetab lendur lennukit ja juhib seda persekarvade kaudu. Seitse pluss miinus kaks tundlat on inimese operatiivmälus meeli juhtimas, ülejäänu on taust ja müra.”

Avalikus meedias vastuseid aga pole ega tule. Meil oleks rägastikust väljumiseks sõnakunsti abi vaja. Klassikuks võinuks saada Mait Metsanurga „Ümera jõel“ või „Jäljetu haud“, sai aga hoopis „õigel ajal“ (1940) ära surnud Tammsaare. Kas Põrgupõhja Jürka või Rehepapp või hoopis Ümberlõikaja on meie aja kangelased? Või Espenbergi ennast postreaalsuses kaotanud ja igavesti taga otsiv „Rändaja“ või Kaupo Vipi „Globaalpohmelus“? Või hoopis Peeter Helme „Vendade maa“? Või Indrek Hirve „Sinimustvalge needus“? Aga iga võimu ajal poliitvangis istunud Tiit Madissoni tõde?  (väärilise tähelepanuta on jäänud ka Mälbergi enda „Melanhoolia“, üks põnevamaid viimase aja teoseid, ei ainsamatki silmapilgutust ega emotsiooni ehedalt valusa ajaloolise ja nüüdistõe väljatoomise eest – PS. toimetaja märkus)

Arvamusliidreid leidub aga peavoolus pangedekaupa – lausa lademetes, neid saab meediasse osta rubla ämber. Kusagil hiilib Ivan Orava poeg, tähtis nägu peas ja kõht punnis – ta viitsib tatsuda kõigis komisjonides jagada tunnustust või teha maha – autoriteet ikkagi! Dostojevski poleks täna avaldamist leidnud – see ei oska ju kirjutada! Hemingway olnuks kindlasti barbaarne, tapab ju härgi. Ka mõisnik Tolstoid tuleks põranda all samizdatis paljundada – siis ehk loetaks! Meie endi raha eest tehtava Rahvusringhäälingu enesekoloniseeritud telesaateid tahaks näha rahvusfookuses, aga nad ei suutnud noorte isehakanud tantsupidugi üles võtta.

Vaikiva enamuse hiiliv vastuhakk ei avaldu mitte ainult eestlase tumemeeles, vaid esmajoones just keeles, kasvõi soovimatuses nimetada asju võõrapäraste nimedega.

Kui 70-ndate lõpus ehitati mere äärde Raine Karbi suurepärase arhitektuuriga,  tänaseks hooletusse uppunud, Lenini-nimelist spordi ja kultuuripaleed, siis kangelaslikud trammijuhid panid peatusele nimeks „Linnahall“.  Nii jäigi.

Tallinn on kõige plaaza´sem linn maailmas. Kui kinnisvarahaid ehitasid nailonjoogi nimelise kinoplaaza, siis hakati seda kohta nimetama kobarkinoks. „Nigu“ ja „nagu“ ning „pigem“ ehk avaliku kõne parasiidid, ebamäärasuse peitloomad –  otse ei sobi ju öelda ,mõistu aga ei oska, – kirjanik on oma rahva südametunnistus. Kui tagumik on pepu, pede on homo, sitt on kaka, lits intiimteenindaja või sots demokraat…siis vaobki tõde vaikselt hämarikku ja võimust võtavad imbetsiilne isand Poliitkorrektsus ja kõiketeadev emand Tolerastia.

Kommentaarid

Üks kommentaar loole “Kalle Mälberg: Võitja ei saa midagi ! (E. Hemingway „Winner Take Nothing“ 1933)

  1. T. Puidet kirjutas:

    Aitäh hr Mälberg! Mulle meeldib su keelekasutus aga kirjutise mõte on ehk keerlnud juba paljude peas. Minu omas igatahes küll. Kosutav lugemine ja äratundmine, et ma pole oma mõtetes ja arusaamistes üksi

Kommenteerimine on suletud