Kas Eestis on rassismi ja homofoobiat? Jah, aga te otsite seda valelt aadressilt!

kooseluseaduskooseluseadus

Tänasel päeval võib öelda, et Eestis oleks rassismi- ja homofoobiailminguid kümneid kordi vähem, kui poleks alustatud nende nähtuste otsimist ja väljajuurimist riiklikul tasemel, mis on osake kogu Lääne ühiskonda haaranud multikultuursuse pealetungist.

Oma endises töökohas tuli mul looks vormistada kaks intervjuud kahe välismaaga seotud inimesega. Ma nimesid ei nimetaks, aga eks igaüks saab aru, kellest on jutt. Üks neist on ühelt Kariibi mere saarelt pärit muusik, kes pole oma sõnutsi Eestis otsest rassismi kunagi kogenud, ning samas soovitab ta sisserändajana eestlastel massiimmigratsiooni oma maale mitte lubada. Üks eestlanna on abielus indialasega, mehele meeldib jahe Eesti tohutult ja Indiasse ei lähe nad ka seetõttu, et sealne ühiskond sunniks naist kodus istuma. Nende “rassismikogemus” on piirdunud võõra lapse ütlusega oma emale: “Näe, emme, pagulane!”

Selline oli olukord Eesti ühiskonnas enne, kui hakati rassiste ja homofoobe otsima ja neid leidmata seda nähtust tekitama. Homofoobia alged loodi kooseluseaduse räige läbisurumisega. Kõik, kes toda aega mäletavad, teavad, et seadus suruti läbi häältega 40:38 ja avariiolukorras lausa rakendussäteteta — seda seadust oli kellelegi sel hetkel väga vaja, ja need polnud geid.

Rakendusteta kooseluseadus kui kiirtellimus?

Kui meenutada toda suve, siis just tollal saabusid Eestisse USA sõjaväelased ja ilmselt oli kooseluseadus vastutasu NATO vihmavarju avamise eest. Tuletan meelde, et ka sõjalise abi Nigeeriale Boko Harami vastu seostas Obama administratsioon geiõigusi tagava seaduse vastuvõtmisega.

Seega võib öelda, et Eestimaa inimestesse istutas homofoobia alged mitte sedavõrd vastumeelsus omasooiharate vastu, kuivõrd kooseluseaduse teerull. Kõik hilisem, geiagenda ilmumine koolidesse, provotseerivad geiparaadid ja muu taoline on seda vaid süvendanud.

Sama juhtus ka pagulastega. 2015. aastal, pagulaskriisi puhkedes, kui põgenikke avasüli vastu võtnud Lääne-Euroopa hakkas nendega jänni jääma ja tekkisid jutud, et pagulasi tuleb hajutama hakata, ei algatanud tollane valitsus mingit diskussiooni selle üle, kuidas seda protsessi valutumalt korraldada, vaid võttis Euroopast tulevaid abipalveid Brüsseli käsuna ning tegi ühiskonnale pagulasarmastuse kohustuslikuks.

Rassistiks ja ksenofoobiks tembeldati ka ka kahtlejad, kes ütlesid, et tulijad pole ju õnnetud naised ja lapsed, vaid enamasti elujõus mehed. Riigi tasemel algatatud vastaliste sildistamine ja mõnitamine häälestas pagulaste vastu kohe suure osa ühiskonnast, kes muidu ehk oleks alternatiive kaalunud.

Varsti oli vasakliberaalide jaoks rassistlik kogu rahvas, välja arvatud kildkond salliveestlasi. Meenutagem seda rassismisüüdistuste lainet, mille algatas õhuväe ülem Jaak Tarien — ajalehed kubisesid ahastavatest hüüetest, aga neid liitlassõdureid, keda väidetavalt solvati, ei õnnestunudki avalikkusel näha.

Ohtudele osundamine pole populism

Erinevalt peavooluerakondadest, kes süüdistavad rahvuskonservatiive populismis, pole EKRE kunagi rahvast rumalaks massiks pidanud. Riiklikult tasemel võimendatud süüdistused ksenofoobias, rassismis ja homofoobias aitasid inimestele lihtsalt paremini selgeks teha, mis ohud neid ähvardavad.

Pange tähele, võimu tasemel pole ju mitte kunagi sügavuti arutletud selle üle, kas ja millised ohud võivad massiimmigratsiooniga kaasneda, seda on kujutatud vaid positiivse protsessina — igal mõistusega inimesel tekivad ju küsimused “aga mis siis, kui…”. Ka geiküsimustes pole kunagi arutatud seda, mida siis homoseksuaalsed inimesed tahavad ja mida ühiskond saab neile anda — kõik piirdub kutsikasilmade välkudes tehtud ähvardava küsimusega: “Mis on teil teiste armastuse vastu?”

Praeguseks on reaalne elu näidanud, et rahvuskonservatiivide hoiatused polnud õhust võetud — isegi pagulasema Merkel on tunnistanud, et rändekriis on kontrolli alt väljunud, kriminaalsed ja terroriuudised Lääne-Euroopast tõestavad, et immigrandid on sõja Euroopasse toonud. Ka “uute väärtuste” pealetung kuni sugude ja rasside eitamiseni näitab eredalt, et Väär-Euroopa on valinud hukatuse tee.

Pahade otsimine on ametnikele tulemustööks?

Eesti ühiskond on Lääne-Euroopalt üle võtnud vigade, eksimiste, ahistamiste ja diskrimineerimiste otsimise ja leidmise iga hinna eest. Praegu tundub, et näiteks võrdõigusvoliniku Liisa Pakosta töö seisnebki kvantitatiivses kitsaskohtade ülesotsimises ja nende võimendamises (varem tegi sama tööd edukalt Mari-Liis Sepper).

Siin võib juba teisigi nimesid nimetada, kelle töö põhimõte on sama: inimõiguste keskuse juht Kari Käsper, Eesti Pagulasabi juhataja Eero Jaanson, feministeeriumi ja LGBT inimesed ning paljud teised. Kindlasti tuleb sellesse nimekirja lisada sotside erakonna vaenlaste otsimisele suunatud “sallivuses” ja marufeminismis võbisev ideoloogiaruum.

Vahel tundub, et nende töö kulgeb alljärgnevas situatsioonis ja ja monoloogis: “Niisiis, täna tuleb leida vähemalt üks homofoob ja üks rassist. Näe, seal seisab välistudeng. Esimene inimene naeratas talle… ei kõlba! Aga see läks mööda ja ei vaadanud teisest rassist inimesele otsagi! RASSIST!”

Lõpetuseks võib veel kord nentida, et Eestis on rassismi- ja homofoobiateema, ahistamiste ja diskrimineerimiste otsimine ja leidmine sealtki, kus seda pole, tehtud riiklikul tasemel poliitikaks, aluseks ilmselt sarnane nõiajaht Lääne “uute väärtuste” ruumis. Me peame ju olema Euroopa Liidu tasemel, hoidku jumal, kui meie neid vaenlasi ei leia! Aga olematute vaenlaste otsijad ja leidjad ongi ju ise rassismi ja homofoobia õhutajad!

Samasugust suunatud tegutsemist võib märgata ka president Kersti Kaljulaidi aetavas poliitikas, kui ta jagab eestlaseks olemise õigust igale soovijale ja suunab inkvisitsiooni turmtule kõigile, kes küsivad lihtsalt: “Kas see ikka on hea mõte?”

Kommentaarid