Kas inim- ja loodussõbralik rahvusriik kaalub üles halli tööstusmaastikuga jõukuse?

Pildil korjab seeni tartlanna Ruth Parts.Pildil korjab seeni tartlanna Ruth Parts.

Eesti ühiskonnas on süvenemas lõhe niinimetatud “puukallistajate” ja “asjalike inimeste” vahel, mistõttu nii tselluloositehase kui ka metsaraide küsimuses eemalduvad keskkonnakaitsjad ja majandusinimesed üksteisest välgukiirusel.

Kuna see arvamusavaldus on rangelt isiklik, siis pean mainima, et kaldun esimeste poole, seda just laiema pildi tõttu. Rahvuskonservatiivina olen globalismi vastu, kuid on üks koht, kus ma seda toetan, ja selleks on keskkonnakaitse ning Maa säilitamine elamiskõlblikuna.

Just selles küsimuses läheme me Eestis valet teed, sest eelistame looduskaitsele tööstuslikku arengut – eks me tahame ju olla jõukad ja hästi elada ning selles polegi midagi halba. Paraku teeme kõike tarbimise tõusu ja seega keskkonna arvelt. Mina isiklikult kardan kõige rohkem Eesti muutumist halliks  Euroopa tööstusriigiks, kus keegi ei tee vahet, kas viibib Põhja-Saksamaal, Taanis või Eestis. Me rajame juba praegugi elamurajoone metsadesse, et olla loodusele lähemal ja hetk hiljem elame juba kaasaegses linnaosas, mis on peaaegu sama, nagu kesklinn, vaid pisut rohelisem.

Just viimastel nädalatel on tulnud rida mõtlemapanevaid uudiseid. Arktika jääväljad on sel kevadel pindalalt läbi ajaloo väiksemad, Vaikses ookeanis ulbib Prantsusmaa suurune plastikrämpsu saar, lisaks kaks väiksemat ning Soomes on rajamisel neli uut suurt tselluloositehast, mis tähendavad tohutut raiet põhjanaabrite juures, millega hõimuvelled on aktiivselt kaasa läinud. Kogu see metsatööstus põhineb Hiina kapitalil ja võib arvata, et ka Tartusse planeeritav tehas on osake sellest Põhjamaid haaravast tselluloosihullusest.

Siin tuleb mängu Eesti osa ökoloogilises jalajäljes, mis on tänu Ida-Virumaa põlevkivitööstusele ja energiatootmisele niigi suur, nüüd aga lisanduvad keskkonnavaenulikud Rail Baltic, Est-Fori miljarditehas ja veel mitu plaanitavat puidule orienteeritud tööstust, näiteks Estonian Celli või Graanul Investi vabrikud, kaugemas perspektiivis järgneb ilmselt ka suurem maavarade kaevandamine. Eesti loobub oma hoitud loodusega metsariigi mainest ja läheb kaasa industrialiseerimisega, luues siia Kesk- ja Lääne-Euroopaga sarnase tööstusmaastiku, kus looduslike metsade asemel on ehk puupõllud. Kõik see tähendab meie närust panust Maa muutumisel elamiskõlbmatuks.

Hiljuti uurimus näitas Emajõe saastatust põllumajandusmürkide ja ravimijääkidega, mis näitab jõe haavatavust, lisaks on Eestil täitmata EL-i direktiiv Emajõe ja Peipsi keskkonnaseisundi parandamise kohta, ometigi võeti tselluloositehas jutuks. Võib-olla oleks aeg aru saada, et selliste hiigelprojektidega suundume me küll jõukama ühiskonna poole, kuid eemaldume loodussäästlikust eluviisist ning maalähedasest elust — meist saab üks Euroopa hallidest tööstusriikidest. Me loobume laste sünnitamisest, väites, et see on suur koormus keskkonnale, kuid vilgutame rohelist tuld suurtehastele ja kiirtrassidele.

Olen ikka mõelnud, et kas need 200 Tartu tselluloositehase töökohta on meile nii tähtsad, et riskida saastatusega? Palgad ei hakka nagunii seal arvestatavalt kõrged olema, pigem on nad tavalised. Ka minu kodukohta Viljandimaa rajati mõne aasta eest köögiviljade pakendamise tehas ja kõik rõõmustasid töökohtade üle — kuni selgus, et palka pisut alla Eesti keskmise saades tuli suurte tellimuste korral töötada ka hilisööni ja nädalavahetusel. Me peaks oleme sellest iga hinna eest töökohtade loomisest juba üle olema.

Eestil on veel üks tee — see on kasinus jõukuse tagaajamisel, kuid see eeldab teadlikku valikut. Analüütikute sõnul on Euroopas heaoluühiskondade aeg otsas, sest rändekriis neelab kõik ühiskonna seni kogutud ressursid, raha kaob turvalisuse tagamisse ja keskkonna rikutusest tingitud hädadesse. Jõuka kodanlase elu pole selles maailmas enam lihtsalt võimalik. Seni on neegreid ja moslemeid meist eemal hoidnudki just meie keskpärane elatustase — võib-olla jääksimegi keskpärasteks, oma maad ja loodust hoidvateks, suurprojektidest hoiduvateks, Islandi kombel väikese rahvaarvuga ja oma inimestega hakkama saavaks stabiilseks ühiskonnaks?

Kommentaarid