Kihutustöö võõrtööjõu sissetoomiseks: kelle jaoks ja kelle huvides?

Viimastel päevadel on ägenenud rünnak sisserändekvoodi vastu kõikides peavoolumeedia kanalites, nii kirjutavas kui elektroonilises pressis. Seoses sellega pean tarvilikuks meelde tuletada, kuidas algas meie iseseisvuse taastamine 30 aastat tagasi.

Fosforiidisõja põhjus polnud ju ainult korvamatu kahju tekitamine Eesti loodusele, võib-olla olulisemgi oli oht jääda vähemuseks oma ajaloolisel kodumaal seoses kümnete tuhandete immigrantide sissetoomisega. Tänasel päeval soovitakse sedasama, milles kolmkümmend aastat tagasi süüdistati „kurja“ Nõukogude võimu, ära teha ise omaenese kätega. Suurel hulgal võõrtööjõu sissetoomist põhjendatakse majanduslike vajadustega, öeldakse, et töökäte vähesus on muutunud majanduspiduriks. Sellega seoses kerkivad üles nii mõnedki konkreetseid vastuseid nõudvad küsimused:

Kumb on primaarne, kas rahvas ja tema loodud riik või selle riigi majandus ehk sõnastame pisut ümber: kas eesti rahvas peab teenima Eesti majandust või Eesti majandus eesti rahvast?

Küsimus on seda teravam, et ettevõtjate seisukoha järgi näikse globaalne majandus olevat jumal Moolok, kellele eestlaskond peab ohverdama kõik, sh kindlustunde rahvusena säilida, mis on kirjas põhiseaduse preambulis.

Kumb on mõistlikum, kas saavutada majanduskasv võrdeliselt töökäte hulga suurendamisega või majandustõus konstantse inimhulgaga, ehk küsime: kumb tee on mõttekam, kas kvantitatiivne või kvalitatiivne?

Mis ajast valitseb Eesti ettevõtjate seas arvamus, et mitte nemad ei pea oma ettevõtetega minema sinna, kus on vaba tööjõud, vaid tööjõud peab nende juurde tulema? Vastupidised näited on siinsamas Eestis olemas lääne ettevõtete näol, mis tõid oma tootmise odava, kuid kvaliteetse tööjõu juurde Eestisse, aga teenitud tulu viivad välja. Meie mehed võiksid oma lääne kolleegidest eeskuju võtta ka võõrsil toodetud kasumi kojutoomisel. Remargi korras: mul on kahtlus, et tööjõupuuduse pärast ei hädalda niivõrd Eesti tööandjad, kuivõrd just välisfirmade kohalike filiaalide esindajad, sest statistika räägib selget keelt meie keskmise palga kiiremast kasvust ning odavriikidest sisse toodud töölised võimaldavad alandada survet edasiseks palgakasvuks.

Miks ei kasutata ära meie endi vaba tööjõudu?

Ametlikel andmetel on meil registreeritud töötus ca 25 000 inimest, tegelik aga tükk maad suurem, sest palju pikaajalisi töötuid pole töötukassas arvel.

IKT-sektor vabastati kvoodi alt. Miks ei tule Eesti vastavatest kõrgkoolidest piisaval hulgal nimetatud erialade spetsialiste?

Kas Eesti maksumaksja kulul tasuta kõrghariduse saanud IKT-spetsialist võib minna laia maailma suurt raha teenima ega peagi minemiseks oma võlga ära tasuma, tasuta lõunaid ei pidanud ju olema? Kas Eesti inimene on kellegi (Euroopa Liidu, maailma) ori, et peab kogu maailmale haritlasi andma, ise maksukoorma all ägades?

Kui tööjõutarve tõepoolest nõnda akuutne on, miks siis ERR, kui maksurahast ülalpeetav kanal promob neid Eesti noori, kes kusagil väljas heale järjele jõudnud?

Rahva raha eest ülalpeetav meediakanal peaks sellele küsimusele vastama.

Ülaltoodud küsimused nõuavad asjaomastelt isikutelt (tööandjate esindajad, ministrid) selgeid vastuseid, aga üleüldse näib probleem olevat vähem majanduslik, pigem poliitiline, täpsemalt.

Ain Loide

FOTO: Scanpix

Kommentaarid