28.09.2017
(:)kivisildnik
Rahvuslasest kirjanik ja kirjastaja (:)KIVISILDNIK kirjutab, et valimiste eel on väga õige küsida olulisi küsimusi: miks elu on väljakannatamatult halb? kes selle jama kokku keeras?
Pole midagi uut siin miljoni vaese maal, seega jäägem klassika juurde. Ma olen seda korduvalt rõhutanud, et kõige realistlikumad meediakäkid on zombifilmid. Zombifilmid kujutavad elu nii, nagu ta on. Meie ümber on elavad surnud, täiega kõikjal meie ümber. Ja nad ründavad. Sageli on nende eesmärgiks süüa esimese asjana ära su aju.
Elavaid surnuid on lihtne ära tunda, nad on alati elu vastu. Täpselt nagu surnute armee „Troonide mängu“ seriaalis. Ka meie elavad surnud tapavad, aga mitte küünte ja hammastega nagu filmis – nad lihtsalt on kõige elava vastu. Valija ja tarbijana valivad nad alati surma.
Nad õigustavad kommunistide massimõrvu, nad toetavad kaasaegseid koloniaalsõdu, pankade ebainimlikku ülemvõimu, viljatut homoasjandust, halbu töötingimusi, üldse röövmajandust kõigis selle elajalikes vormides, nad toetavad globalismi ja halbu pensione, kahjulikku ajupesu hariduse asemel ja mandunud kultuuri, nad toovad maale terrorit, terroriste ning vihkamist ja nad söövad solki, eriti maitseb neile vaimne solk. Loetelu võime hommikuni jätkata.
Elanikkond pole õige sõna, enamus on juba ammu surmkond
Kõige valusam on vaadata nais-zombisid: kommunistliku agitaatorit Oudekki Loonet ja presidenti, kes siis, kui talle kultuurist rääkida, küsib: aga kas te tahate maksta rohkem makse? Nii juhtus arvamusfestivali kuluaarides. Pean silmas kõiki neid naisi, kes välismaal oma lastele eesti keelt ei õpeta või kes leiavad sadu ettekäändeid lapsi mitte sünnitada. See on eelkõige inimlik õnnetus, traagika. Naine ilma lasteta, see on nagu kommunism ilma massimõrvadeta.
Äsja leidsin oma sotsiaalmeedia postkastist aastavanused sõnumid (postkast ei lase võõraste saadetisi läbi ja kogub need kuskile), saatjateks paar naiskodanikku, üks neist soorollidega mässav kirjandusteadlane, teine ööellu takerdunud raamatublogija, üks neist kirjutas nii:
„Tere! Lugesin takkajärele paar su viimast artiklit läbi ja jäin mõtlema, et milleks tegelikult seda iivet meile vaja on, kui inimväärseid töökohti enam pole? Pakutakse ju valdavalt müügijuhi ja lasteaia söögitädi (=abiõpetaja) kohti, kus palgaks vaid kommiraha. Mul on küll tõsine mure noorte pärast, mu oma lapsedki on juba tööpuudust tunda saanud ja ma ise samuti. Söögitädiks ikka minna ei tahaks oma erialaga, kuid teadusasutusse ma enam aastaid pole tööle saanud, lihtsalt raha ei jätku kõigile, teema jäi taas rahata ja metsik võitlus käib seal. Ma ei soovita tegelikult oma tütrele teist last, sest see ühiskond ei oota rohkem eestlasi (haritud eestlasi) juurde. Sõnades, loosungites ehk ootab, aga tegelikult mitte. Vot sellise seisukohani jõudsin ma. Mis sina sellest arvad? Oled kindel, et Eesti riik ootab siia tegelikult uusi lapsi juurde?”
Probleem on tõsine. Naised ei julge sünnitada, riik on täiega pekkis. Teine sõnum oli sõjakas, solvav. Pole vist palju öelda, et tegelinski sõimas nagu feminist: mina, minusugused ja „demagoogiline põhisedus” said igasse auku. Eesti riik on langenud globalistlike kurjategijate saagiks, sellele ma ei vaidle vastu. Mina pole seda korraldanud, mina ei kiida seda heaks, otse vastupidi, olen üks vähestest vaimuaadlikest, kes julgeb seda õudust kritiseerida. Vähe sellest, ma ei ole ikka veel surnud, ma ei ole ka surma poole üle läinud. Ma ei ole inisedes alistunud.
Valimiste eel on väga õige küsida olulisi küsimusi. Miks elu on väljakannatamatult halb? Kes selle jama kokku keeras? Kelle poolt valida, et naised julgeksid sünnitada ega peaks zombidena palgavaesuses virelema. Kes on võimul? Kuidas nad võimule said? Mida nad lubasid? Mis juhtus tegelikult? Keda ma valisin? Kas ma olen oma veast aru saanud? Kas ma olen vabandanud? Kas ma peaksin oma süü kuidagi heastama? Kas tõesti mina korraldasin selle väljasuremissabati? Küsi julgesti, lihtne valija.
Jah, ise tegi
Tõesti, enamik valijaid on teinud väga halbu valikuid, mille tagajärjeks on iseseisvuse kaotus, demograafiline katastroof ning epideemiline palgavaesus. Me teame, kui suur protsent valijatest on toetanud kartellimolluskeid, see number on masendavalt suur. Zombidest puudust ei ole ja nad külvavad enda ümber hävingut, sõgedust julmust ja inimlikku kannatust. Võib-olla nad tõesti ei tea, mida nad teevad, aga siis on nad süüdimatud ega tohiks üldse valida – ohtlikud vaimuhaiged tuleb ühiskonnast isoleerida.
Usun siiski, et õnnetuse maale toonud valijad ei ole nõdrameelsed, nad on lihtsameeled isikud, neid on petetud, raske nüri töö ja loomalik meelelahutus on nende vaimsed võimed hävitanud. Aga see läheb mööda – tegeliku elu närusus tabab varem või hiljem meid kõiki. Vaeseid tabab sandipension, töölisi palgakerjuse seisund, rikkaid järjekordne kriis või suurpetis, kaasajooksikud reedetakse võõrvõimu poolt, kui nende teeneid enam ei vajata – kõik saavad oma jao.
Paljudega on see juba juhtunud. Põhiseaduse reetmine ei toonud kaasa maapealset paradiisi. Iga rott, kes veel jalgu suudab liigutada, põgeneb uppuvalt laevalt. Mida siis nüüd teha, kuidas zombina edasi toimetada? Kas on mingi pääsemine? Valik on lihtne, kas inimvaenuliku surmaseltskonnaga edasi või kuidagi teisiti. Kui teisiti, siis millised on alternatiivid? Kas puid emmata, telekat vaadata, feispukis töllerdada, ennast seaks juua, mantraid ümised või toetada toimivat opositsiooni? Mantrate kohta ei tea, aga puude embamine ei anna soovitud tulemust, testitud.
Kõik jõud haiguse vastu
Ühiskond on haige ja kõik jõud tuleb suunata haiguse vastu. Sotside vastu, liberite vastu, tiblastunud kesikute vastu, renegaatidest nn isamaaliitlaste vastu. Lihtsalt ära toeta neid tõhkusid. Ole liiv masinavärgis, ole pind persses ja palk silmas. Ole inimene, lõpeta see surnuna ringi lööberdamine ja lämisemine – tule elavate ja elu poole üle.
Elu on ilus, kui kurjategijad seda ära ei laasta. Nende lojuste kiuste mõtle oma peaga, sünnita lapsi ja tee sisulist tööd. Trenni saab alati teha, klassikat saab alati lugeda, oma keha ja vaimu saab korras hoida, mitte mingit kosmoseteadust siin ei ole. Ketsid on siin, raamatukogu on seal, sammu marss. Kellelgi pole vaja eurotoetusi ega globalistide sepitsusi, et ennast heas vormis hoida – jaluta kümme kilomeetrit päevas ja loe paar raamatut nädalas.
Teleka vaatamine, feispukis elavalt mädanemine, meelemürgid – see on valitsuse poliitika. Ära toeta valitsuse poliitikat. Ära ole nende sigade ori. Mina olen nõrk, vaatan vahel jalgpalli, aga luban ennast parandada, eesti jalgpalli ikka vahel võib ka. Aga ainult jalgpalli vaadata, see on kuritegu inimkonna, kultuuri ja planeedi tuleviku vastu. Ära söö seda, mida nad sulle ette viskavad – see kõik on mürk.
Meedia on mürk, meelelahutus on mürk, nende ideoloogiad, võltsitud teadus ja pervertide haridus on mürk. Nende majandus on lõks ja püramiidskeem, nende maailmapäästmise projektid on vargus ja sinu ja minusuguste ärahävitamise esimene etapp. Väldi kõike, mida nad toetavad, väldi kõike, mida meedia kiidab, kui meedia hakkab mind ülistama – löö mind kaikaga maha.
Vali elu
Surm tuleb niikuinii, surm on mugav, surmani viivad logelemine, reetmine, loomastumine, logelemine, nüristumine. Inimlikkus on suur pingutus, inimeseks jäämine on tehniline ala. See on neetult keeruline, aga see tasub ära. Kõik mis meie sees ja meie ümber on head, see on tänu elavatele inimestele. Surnud ei anna meile midagi, neilt on võtta ainult seda, mida nad tegid enne oma surma, enne vaimset ja füüsilist koolemist. Mina valisin elu.