Lääne tsivilisatsioon on jõudnud arenguetappi, mis ohustab tema enda olemasolu

Üksik reisijaÜksik reisija

Paljude Eesti noorte seas on levinud mõttelaad, et kogu sellele hullusele, mis on Rootsist, Soomest ja mujalt Lääne-Euroopast meile levinud, polevat mõtet vastu seista, sest see olla paratamatu areng.

Kõige fantaasiarikkamad maalivad pildi, mille kohaselt on 50 aasta pärast rasside erisus kadunud, vere segunemise tõttu pole valgeid ega musti, vaid kõik on ühtlaselt tõmmud, maailmakeel on inglise keel, rahvusriike ja väikekeeli pole, inimesed võivad elada vastavalt oma soovile mistahes maailma paigas ja kellega tahes. Seejuures mainitakse ära, et EKRE seisvat lihtsalt arengule vastu, see aga olevat juba ette läbikukkumisele määratud.

Progressile seisid vastu ludiidid ehk masinapurustajad, kes 19. sajandil inimtööjõu vajaduse vähenemise tõttu masinaid purustama hakkasid. Sellele seisavad vastu ehk need, kes tahavad oma elu ära elada arvuti ja nutiseadmeteta. Küll aga ei seisa progressi vastu need, kes vastustavad globalismi ja mitmekultuurilisuse. Need kaks nähtust on üks arenguvariantidest, kuid mitte möödapääsmatu tee, pigem on just see ummiktee. Täiesti võimalik arengutee võib olla hoopis uus poliitiline renessanss ehk rahvusriikide naasmine ja tugevnemine.

Globalismi nõrkusi on palju: esiteks see, et 8 miljardit inimest saab ühtemoodi tegutsema panna ainult rangelt kontrollitavas totalitaarühiskonnas, millel aga tekib tohutuid raskusi, et erinevatest rassidest, rahvustest, religioonidest, kultuuridest ja elulaadidest kokku sulatatavat impeeriumi koos hoida – selles oleks tohutult sisevastuolusid, mis lõpevad nagunii plahvatusega. ÜRO tegevus on näidanud, et ühistegevus pole rahvaste tugevaim külg.

Suurem osa inimkonnast pole sallivtolerantsed, eriti kui asi on ellujäämisevõitluses, mida tuleb tänu looduskeskkonna rikkumisele selle sama inimühiskonna poolt üha enam ette.  Kui aga luua maailmavalitsus, siis selle eesotsas tahavad kindlasti olla ülirikkad eneseimetlejad, nagu Soros, kes hakkavadki ehitama “Näljamängude”ühiskonda, olles ise president Snow rollis, ning suunavad planeedi elu nii, nagu nemad õigeks peavad. Rahvastiku enamuse osaks jääb elada tsoonides.

Teiseks, globalismiteoreetikud näevad ühendatud maailma eksisteerimas selle ideoloogia järgi, mis iseloomustab praegust liberaalset Väär-Euroopat: piiritud, kuid samas teisi ahistavad vabadused, homoseksualism, sugude võrdsus või lausa sooneutraalsus, poliitkorrektsus jne, kuid paraku on just see manduv maailm, mille järgi ei hakkaks globaalses maailmas elama ei miljard hiinlast, teine miljard India rahvast, sajad miljonid venelased, araablased, indoneeslased, bengalid ega teisedki, kellel on oma väärtused, keel ja kultuur. Pigem asuvad just nemad lammutama seda, mis on alles allakäivast kristliku taustaga, kuid sellest pärandist loobuvast maailmast – nimelt uusliberaalset läänemaailma.

“Euroopa ja kogu Lääne tsivilisatsioon on jõudnud arenguetappi, mis ohustab nende enda olemasolu. Liiga kaua on liigutud suunas, mis enam ei juhi positiivse arengu poole. Liiga kaua on järgitud prohveteid, kelle sõnumid ei kanna enam tõde,” ütleb raamatu “Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid” üks autoritest Timo Vihavainen.

Noored, see tee, mida teile praegu ainuõigena näidatakse, jõuab allakäigutrepi alumisse otsa veel enne kui teie pensionieelikuks saate. Tuletage meelde, et juba 3-4 pärast meie astumist Euroopa Liitu tabas meid sügav majanduskriis, mis räsis kogu ühiskonda ja paiskas pisut jalule tõusnud pered tagasi vaesusesse. Selle kordumise vastu pole keegi kindlustatud! Teid lihtsalt harjutatakse ära mõttega, et elu peabki raske, me harjume aegamisi kõigega, mis meile tegelikult ei meeldi ja nii me marsimegi üheskoos huku poole.

See Lääne moodi areng on vahel küll neoontuledes ja läbi IT-seadmete vaadatuna säravalt ilus, aga selle taga pole enam midagi. Praegune areng ütleb, et noorem põlvkond ei saa varsti enam nooruse lilleaeda nautida ning õnnelikult ja jõukalt keskikka purjetada, vaid võib kallima süleluses oleku asemel automaatidega tänavatel ellujäämise eest võitlema sattuda. Kui tuumasõda või keskkonnakatastroof kollektiivset vikatilõikust ei korralda.

Mina arvan, et noortel, kes võtavad kord maailma üle, on aeg mõelda täiesti uue arengusuuna peale. Tee sinna algab stardipakult, mis ei ole kindlasti globalismile ja multikultuursusele sepistatud, pigem algab see Vana Maailma traditsioonide juurest.

Kommentaarid