Lennart Meri konverents ajaloost – kas sellel räägitu hindamisel peaks olema ettevaatlik?

Hetk mulluselt Lennart Meri konverentsilt.

Reedesel Lennart Meri konverentsil arutleti ajaloo üle ja kuna koos on võrdlemisi globalistlik seltskond, oli kergelt tuntav soov ajalookäsitlus rahvusriikidelt ära võtta ja see ülemaailmastujatele anda.

Me elame tõejärgsel ajastul, kus neomarksism on tunginud ülikoolidesse, ajakirjandusse, kultuurisfääri, poliitikasse ja majandusse, ning oodata selliselt foorumilt tõsise ajalookäsitluse esiletõstmist oleks ülimalt naiivne, eriti kui Euroopat valitsevad Merkel, Juncker ja Macron, ning oma rahaga suunab seda Soros.

Millist ajalookäsitlust võib oodata Euroopalt, kus Saksa rahvas on pandud kollektiivselt häbenema Hitleri kuritegusid, millega nooremad põlvkonnad pole kuidagi seotud; Euroopalt, kus neegreid ja moslemeid lubatakse lahkelt sisse, sest Vana Maailm olevat kolonialismiga neile liiga teinud; Euroopalt, kus kirjutatakse ümber lasteraamatuid ja ülistatakse homokultuuri?

Kahtlemata käsitleb näiteks Venemaa ajalugu täiesti oma mättalt vaadatuna, kui ta peab ennast kogu maailma vabastajaks fašismist. Selliste nähtuste kõrval aga ei tohi lasta rahvastelt ära võtta õigust kirjutada oma ajalugu läbielatu põhjal, mitte ülemaailmses kontekstis.

Nii on Armeenia genotsiid sellele rahvale suur tragöödia, kuid maailma jaoks võib ta tõesti jääda osakeseks Esimese maailmasõja suurtest muutustest, mil Türgi lahendas probleeme nii, nagu seda tegid kõik sõdivad maad, ainult veidi karmimalt – nii Türgi seda ka kujutab.

Eesti peaks olema eriti ettevaatlik selliste väljaütlemiste suhtes, mida esitas tugevalt marksistliku taustaga California Berkeley ülikooli venelasest professor Juri Sljozkin.

“Mõned riigid uurivad oma ajalugu teiste riikide jaoks, samas kui mõned, näiteks Eesti ja paljud selle naaberriigid, uurivad vaid iseend. Endised impeeriumid uurivad iseend ja riike, mida nad kunagi valitsesid, ning viimaks globaalsed võimud uurivad maailma,” ütles ta.

Sellest jutust kumab läbi tõdemus, et rahvusriigid on valel teel, impeeriumid on tublimad, aga globalistid on ülekõige. Täiesti tähelepanuta jääb see, et impeeriumid on alati varmad ennast vabastajate ja progressi levitajatena kujutama, globalistid aga võtavad endale õiguse kogu ajalugu “õigesti” kirja panna.

“Tulevik sõltub suuresti sellest, milline ajalooline narratiiv on võitmas,” ütles Taani endine välisminister Uffe Ellemann-Jensen konverentsil. “Euroopa seisukohast on olulised muu hulgas narratiivid sellest, mis täpselt juhtus külma sõja lõpus ja mis on reeglitepõhise Euroopa süsteemi alus,” lisas eksminister.

Tegu on taas ühe olulise momendiga – mis on reeglitepõhise Euroopa alus? Just praegu käib multikultuursete rumaluste ümberkirjutamine “euroopalikeks väärtusteks”. Mingil juhul ei tohiks võita ei Vene “maailmavabastuslik” ega vasakliberaalide globalistlik narratiiv, mis võivad võtta rahvusriikidelt nende ajaloo.

Nii nagu Nõukogude ajal kirjutati ajalugu selliseks, et kõik väikerahvad olevat püüdnud “suure Vene rahva” valitsemise alla pääseda, nii võib ka Euroopas tekkida ajalookäsitlus, kus rahvusriigid polevat kunagi tahtnud iseseisvad olla, vaid on alati püüdnud “demokraatlikus impeeriumis” eksisteerida ning teistest rassidest inimesi “tõuparanduseks” enda hulka tuua.

Konverentsil käis palju läbi ka mõiste “ühine ajalugu” ja see on tõesti hirmutav, kui eeldada, et keegi soovib luua maailma ühist ajalookäsitlust. Isegi kui rääkida võrdlevast ajaloost, siis peaks see jääma akadeemiliste ajaloolaste töömaaks, et mitte anda võimalust ideoloogiatele, mis ühiskondliku käsitluse puhul kindlasti juhtub.

Lennart Meri konverents on kahtlemata väga asjalik ettevõtmine, kuid tänase Euroopa kontekstis maksab väga hoolega jälgida, mida seal suust välja aetakse, sest sellistele üritustele kutsutakse ennekõike globalistliku mõttelaadiga inimesi, kelle nägemus Euroopast on selgelt vasakliberaalne.

Kommentaarid