Mõtle kastist välja?

Ilmselt on enamik meist kuulnud ütlust, mõtle kastist välja. Fraasi kasutaja peab üldjuhul silmas, et ütluse adressaat mõtleb raamides ning …

Siinkohal tasuks ehk küsidagi, millist mõtlemist võib ütluse kasutaja pidada raamidest välja astumiseks? Ja kas mitte ei pakuta pahatihti kastist välja tulemise asemel hoopis uut kasti, kuhu pea pista ning soovitavalt see sinna jättagi, kuni ei tule teistsugust korraldust. Tuleb tuttav ette?

Kui küsida nondelt, kes soovitavad teistel väljaspool raame mõelda, mida ta ikkagi silmas peab, siis võib küll kuulda kõikvõimalikku sarjamist teiste aadressil, et kui pimedad ikka viimased on, ent esitatud küsimuse osas jäädakse vastus võlgu.

Mida siis metafoor mõtle kastist (või raamidest) välja ikkagi tähendab?

Ütlus sai populaarseks 1970ndate paiku erinevate juhtimiskoolitajate poolt, kes ärgitasid õpetatavaid otsima alternatiivseid ja varasemast erinevaid lahendusi ehk nägema kõnealust vaatlusobjekti mõnest teisest vaatenurgast.

Vaatlusobjekt võib olla mistahes ese, nähtus või protsess, millele subjekt on koondanud oma tähelepanu. Igat objekti võib vaadelda erinevatest vaatepunktidest. Näiteks püramiidi puhul võib see ühest punktist vaadatuna paista kolmnurgana, teisest aga hoopis nelinurga ning kolmandast sootuks erikujulisena. Ka inimest võime vaadelda väga paljudest erinevatest vaatepunktidest: näiteks kui indiviidi, isiksust, subjekti, kultuuri esindajat, rollide kogumit, staatuste kogumit või kui perekonna liiget, kodusoojuse loojat ja hoidjat. See loetelu võiks olla lõputu.

Objekti vaatlemist mitmetest erinevatest vaatepunktidest võime nimetada ka komplekseks käsitluseks. Kusjuures terviklikuma pildi saamiseks ei piisa üksnes kompleksest vaatlusest, vajalik on veel ka süsteemne vaatlus jne.

Eelnenud teadmise varal võiksime omakorda küsida: kui paljud, kes soovitavad teistel mõelda väljaspool kasti, on ka ise üldse võimelised komplekseteks käsitlusteks? Kas nende tegelik motiiv on aidata teisi nägema enam vaatepunkte või hoopis peale suruda omaenda tõekspidamisi?

Mõeldes eeltoodu valguses Eesti ühiskonnas toimuvale, näeme üha teravnevat uute ideoloogiate pealesurumist, milledest eriti agressiivselt kultiveeritakse multikultuurse ühiskonna fantaasiat, homoideoloogiat, sootuse ideoloogiat ja muude taolist. Nii võime täheldada, et kõigi nende ideoloogiate pealesurujad peavad ennast justkui eriliselt “valgustatuks” ning teisi pimeduse küüsis vaevlejateks. Nende tegevus on suunatud teisitimõtlejate allutamisele nn valgustatute poolt õigeks peetavatele tõekspidamistele.

Kuid kas need “valgustatud” suudavad ka ise mõelda väljaspool raame, nö kastist välja? Kas nad aktsepteerivad komplekset ja süsteemset käsitlust? Tegelikult mitte! Näeme, et praktikas domineerivad nende puhul hoopis ideoloogiliselt diktaatorlikud jooned, kus isegi teaduslikud vaatepunktid on lausa tabudeks kuulutatud. Tabuteemadest ei tohi reeglina isegi valjuhäälselt rääkida, muidu võib saada süüdistuse vihakõnes või mõnes teises “rängas” kuriteos. Teaduslike käsitluste pähe aga pakutakse niisugustel puhkudel hoopis kontrollitud arvamusküsitlusi.

Valgustatud ideoloogiatöötajad ei ole huvitatud, et me ka tegelikult mõtleksime väljaspool etteantud raame, kuigi ise seda esimese hooga inimestelt nõuavad. Nad soovivad meile pähe tõmmata nende endi poolt vikerkaarevärviliseks või mõnda teise parajasti sobivasse tooni maalitud kasti.

Aga me ei taha mõelda ideoloogiatöötajate poolt ettekirjutatud raamides! Soovime hoopis, et ideoloogiatöötaja ise mõtleks end kastist välja. Seepärast on erakordselt kasulik ennast küllaldaselt harida, et vallata oluliste käsitlusobjektide osas komplekset ja süsteemset käsitlust, mille varal hõlpsasti paljastada ideoloogiatöötajate alatut rumalust.

Nagu me teame juba nii maailma kaugemast kui ka värskemast ajaloost, põrkuvad ideoloogiatöötajad varem või hiljem kokku terve mõistusega, mille tõttu ei jäägi neil muud üle kui asuda jõuga oma ideoloogiat kehtestama ning karistama neid, kes julgevad teisti mõelda või öelda.

Rumalus kardab alati enda naeruväärsust, püüdes selle hirmus muuta rumalust normiks. Paraku rumalusega rumaluse vastu ei saa.

Kommentaarid