Maarja Vaino: Rail Baltic ja moonaka mentaliteet

Kui vaatame, mis toimub Rail Balticu teema ümber, siis tekib tahes-tahtmata tunne, et RB on ainult sümptom. Üks osa suuremast nähtusest, millega seonduvalt võib nimetada ka Eesti metsadega toimuvat, haldusreformi ja palju muudki. Seda nähtust ennast võiks nimetada moonaka mentaliteediks, kirjutab Maarja Vaino blogis Huige.

Kes on moonakas? Mõisatööline, kes sai mõisalt nii elukoha (moonakamajas), kütte, väikese maalapi, pisut rahapalka ning võis pidada mõningaid koduloomi. Et moonakas ei teinud tööd endale, vaid mõisale ega olnud ka elukoht talle kuigi siduv, on moonakast saanud pigem negatiivse tähendusega sõna. Kui näiteks öeldakse, et „teeb oma tööd nagu moonakas“, peetakse silmas, et töö on tehtud võõrale, lohakalt ja hooletult.

Meie mõis asub muidugi eeskätt Brüsselis. Ja juba eelmise valitsuse puhul oli selge, et otsuste tegemisel ja hoiakute kujundamisel peetakse silmas ennekõike mõisa, mitte „oma talu“ huve. Lihtsal põhjusel – oma talu ja kodu selle sügavamas ja püsivamas tähenduses moonaka peas ei eksisteeri. Tema ajab läbi seal, kus parem on.

Rail Baltic võtab moonaka mentaliteedi eriti ilmekalt kokku. Hästi on näha nii see, kus asuvad valitsuse „peremehed“ kui ka see, et eeltööd selle „sajandi projekti“ maksumuse jm kohta on tehtud lohakalt ja hooletult.  Kõige ilmsem on aga lihtsalt hoolimatu suhtumine – oma ümbrusesse, oma kultuuri, oma loodusvaradesse. Maalapp, millel elatakse, oleks otsekui ainult „rahapalga“ teenimiseks mõeldud ning kui mõisnikul on  vaja, siis võib ta oma moonakamaja ukse alt ka suurema külatee läbi tõmmata. Moonakal meel rõõmus – tema maalapikeselt hakkavad tähtsad mehed oma koormatega läbi sõitma! Midagi sellest kukub ehk tallegi!

Loe edasi SIIT

Kommentaarid