Majandusteaduste doktor Jaan Leetsar: Uus maaelu ja -majanduse poliitika ( I osa)

Avaldame majandusteaduste doktori Jaan Leetsare artikli uuest maaelu- ja majanduspoliitikast. Kuna kirjutis on üsna pikk, siis teeme seda osade kaupa.

Eesti maaelu areng on teinud pikka aega vähikäiku. Endiselt jätkub maainimeste väljavool põliskodudest, mis kasutuna maha jäävad ja tasapisi varemeteks muutuvad. Noored lahkuvad linnadesse ja sealt edasi välismaale, vanad viiakse surnuaiale. Külad ja väikelinnad hääbuvad ja surevad tasapisi välja. Olukorra teeb veelgi hullemaks käimasolev omavalitsuste reform ja maavalitsuste kadu. Ettevõetud toetussüsteemide peenhäälestamise ja Euroopa Liidu reeglite järgsed saneerimise katsed pole olukorda maaelus põhimõtteliselt parandanud. Praeguseks on meie maapiirkonnad ja külad kaotanud 300-400 tuhat inimest, kes on ümber asunud linnadesse (peamiselt Tallinnasse) ja välismaale ning kes ei mõtlegi niipea tagasi tulla. Sisuliselt pole maaelu arengule kaasa aidanud ka kõikvõimalikud reformid, valdade liitmine, maakondade ärakaotamine ning maksude optimeerimine, mis halvendavad maarahva olukorda jätkuvalt. Pigem on omavalitsuste reform (liitmine) aastaid toiminud väära maaelupoliitika tagajärg. Järgnevale toetudes väidan, et Eesti maaelu vajab peenhäälestamise asemel radikaalset reformi alates omandisuhetest ja lõpetades uue majandus- ja maareformiga.

Oli aasta 1993, kui ma käisin esimest korda Põhja-Itaalias, mis on põllumajanduspiirkond ja kus peetakse viinamarjakasvatuse kõrval ka oluliselt piimakarja. Itaalias oli sel ajal juhtunud üks minu jaoks esmapilgul arusaamatu lugu. Minu jaoks arusaamatu seepärast, et meil tol ajal mingeid probleeme piima ületootmisega polnud. Pigem vastupidi – piimast ja lihast oli pidevalt puudus. Me ei olnud harjunud olukorraga, kus tootmismahtusid oli vaja piirata. Euroopa Liidus, sh ka Itaalias oli kehtestatud aga toorpiima tootmisele ülempiir ehk tootmiskvoot. Piima tootmiskvoodist mittekinnipidamise tõttu (lubatud tootmismahtu ületati umbes 1 miljoni tonni võrra, mis võrdus enam-vähem Eesti tolleaegse piima kogutoodanguga) rakendati Euroopa Ühenduse poolt Itaaliale koheselt väga suur trahv. Mõtlesin, mis juhtub siis, kui tootmiskvoodid ära kaotatakse? Oli ju selge, et sel juhul käivitub massiline piima import ka Eestisse ning selle takistuseks oleksid ainult ELi riikides olevad kõrgemad hinnad. Mis saab aga siis, kui hinnad võrdsustuvad? Sain aru, et siis algavat ohjeldamatut importi Eestisse takistavad ainud imporditollid. Neid aga Eesti valitsused (Mart Laar, Tiit Vähi) keeldusid jäärapäiselt rakendamast. Sealt sai alguse ka Eesti maamajanduse allutamine väliskapitalile.

Euroopa surve Eestile

Itaalias ja teistes vanades Euroopa Liidu liikmesriikides käies pani seal nähtu-kuuldu sügavalt järele mõtlema. Miks ikka asjad kapitalimaailmas niimoodi käivad. Ja miks tootjaid-talunikke ja nende ühistuid vabaturu tingimustes trahvitakse? Kui keegi toodab rohkem kui müüa suudab, siis jääb ju osa toodangust lihtsalt müümata! Kahju kannatab tootja ja kõik! Asja lähemalt uurides selgus, et Euroopa Ühenduses on väga ranged reeglid ja mingit vabaturumajandust, nagu meie tol ajal kapitalismi ette kujutasime, pole tegelikult olemas. Mõtteainet pakkus ka tõsiasi, mis juhtub siis, kui Eestis ja Euroopa Liidus kehtivad ühed ja samad reeglid? Mida rohkem ma CAP (Common Agriculture Politics) peale mõtlesin, seda süngemaks minu ettekujutus Euroopa Liiduga liitumisjärgsest Eesti maaelust muutus. Asi läks isegi niikaugele, et kui me pidime Euroopa Liiduga liitumise referendumil hääletamas käima, hääletasin ma täie teadmisega juba liitumise vastu. Mis sest, et Euroopa Liidus olles lubati meie talunikke-tootjaid ja maaelu arengut võrdselt vanade liikmesriikidega toetada. Ma nägin juba toona väga selgesti, mis juhtub Eesti põllumajandusega, sh maaeluga tervikuna kui me Euroopa Liiduga liitume ja meid erinevalt koheldakse. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik mu toonased hirmud on tänaseks kuhjaga täide läinud ja seda näen maal elades iga päev. Eriti markantseks muutus olukord 2016. a. suvel, kui likvideeriti sigalate kaupa sigu ja palju lehmi viidi tapamajja.

Mäletan, et kirjutasin ohtudest toonasele põllumajandusministrile Andres Varikule ja palusin liitumislepingusse panna Eesti põllumajandust ja maaelu kaitsvad paragrahvid. Kahjuks ei suutnud Andres Varik Tiit Vähi valitsuses olles kehtestada ei kaitsetolle ega tagada meie põllumajandustootjatele ka vajalikku riiklikku kaitset. Kapitalismi ihalus toonases Vähi valitsuses oli ikka väga suur. Ühistegevust torpedeeriti peaministri poolt lausa avalikult. Keskmiku-taluniku vajadusi ei peetud üldse oluliseks. Toetati ainult suurtootmist ehk mõisasid.

Ma arvan teadvat, miks seda tehti. Iga vana liikmesriik hoolitses eeskätt enda maaelu ja peretalude heaolu eest. Minu hinnangul pidi sellele järgnema Eesti põllumajandustootmise hääbumine ja külade väljasuremine. See on meie maaelu katastroof! Samas olen arvamusel, et protsessi on võimalik ka tagasi pöörata. Kuid selleks on vaja riigis põhimõttelisi muudatusi. Enne, kui aruteluga edasi läheme, tuletan põgusalt meelde Euroopa Liidus rakendatud Ühise Põllumajanduspoliitika tekke ajalugu.

Teatavasti oli pärast II maailmasõda Euroopas suur puudus toidust. Toidutootmise stimuleerimiseks ja linnarahvale soodsate hindadega toidu tagamiseks hakati Euroopa Ühenduses maksma põllumajandustootjatele (taludele) toetusi. Sisuliselt oli eesmärgiks mitte tootjate toetamine vaid toidu hindade alandamine selleks, et linnarahvas nälga ei jääks. Toetused taludele stimuleerisid toidutootjaid tootmist suurendama. See eesmärk küll täideti, kuid toetused viisid ületootmisele, mida tuli omakorda ohjeldama hakata. Kuna talud ei soovinud toetustest loobuda ja linnaelanikud toitu kallimalt osta, ei saadud ka toetustest loobuda. Nii on see kestnud siiani.

Samal ajal on olukord Euroopa toiduturul ja ka maaelus kardinaalselt muutunud. Põhimõttelised muudatused seisnevad selles, et praegu me ei vaja enam toidutootmise makskumismaksab suurendamist. „Põllumeestele” makstakse praegu kõikvõimalikke toetusi. Näiteks pindalatoetused stimuleerivad maade haaramist ehk kokkuostu, mille toel kasvavad suurfarmid ja ostetakse üles väiketalude maad. Seega toimivad need risti vastupidiselt peretalude vajadustega. Teiseks stimuleeritakse toetustega põllumajanduslikku tootmist, mis pole samuti ületootmise tingimustes üldse vajalik. Nende arvel püüavad suurtootjad (mõisnikud) oma kasumeid suurendada. Seega ei ole ka nendel toetustel mingit mõju Eestisuguse rahvusriigi arengule. Praktiliselt kõikide põllumajandustoetuste eesmärgiks on tootmismahtude suurendamine. Eesti rahvuse arendamisega pole neil miskit pistmist. Praegu, uueks eurotoetuste perioodi ettevalmistamisel, on viimane aeg muuta nn eurotoetuste suunitlust.

Seega oleks otstarbekas muuta toetuste eesmärki. Ülemäärase linnastumise vältimiseks ja maaelu arendamiseks tuleks säilitada maal peretalud ja asustatus. Seega toetuste eesmärk tuleks ümber seada. Eesti oludes on selleks maaelu arengperetalud ja pereettevõtteid ning nende omandis olevaid ühistud! Seega toidutootmise maksimeerimise asemel tuleks toetada eestlust arendavaid meetmeid ehk peretalude arengut.

Sellal, kui meie tootjad unistasid ELi turgudele pääsemisest, meid sinna lihtsalt ei lastud. Miks? Küsimus oli selles, et uued liikmesriigid, sh Eesti, oleksid olnud suutelised Euroopa turud põllumajandussaadustega üle ujutama ja sisuliselt pankrotti viima ELi vanade liikmesriikide peretalud ja ühistud. Seda EL poliitikud ei saanud ju lubada! See oleks olnud nende poliitilise karjääri lõpp. Seega oli vaja teha veel eeltööd ehk meie tootjaid enne liitumist veel vähem konkurentsivõimelisteks muuta, st tõsta tootmise omahinda. Näiteks sundida meid ostma Euroopa Liidust kalleid masinaid, traktoreid, kombaine, lüpsimasinaid jne. Selleks kehtestati kindel toetuste jagamise kord (Sapard, Pria), et ELi toetused olid abikõlbulikud põhiliselt ainult Euroopa Liidu liikmesriikide masinatööstustes toodetavale tehnikale. Seevastu kvaliteetset kuid odavat Vene, Valgevene, Ukraina tehnika ostu reeglina ei toetatud. Vana Euroopa Liit kaitses kiivalt eeskätt oma talunikke-tootjaid, mingist võrdsest kohtlemisest ei saanud isegi juttu teha. See, et Euroopa Liidus on kõik tootjad (nii vanad kui ka uued tulijad!) võrdselt koheldud, oli ja on siiani sisuliselt rumalatele mõeldud udujutt.

Euroopa Liiduga liitumise järel kehtestati ka meie tootjatele osaliselt toetused. Need olid ja on ka praegu sihilikult tunduvalt väiksemad kui vanades liikmesriikides. Eks ikka selleks, et luua eelised vanadele liikmesriikidele ja hoida ära näiteks Prantsuse talunike mass-streike ja teede-tunnelite ummistamist. Uutele liikmesriikidele lubati ainult piiratud ulatuses omalt poolt toetusi juurde maksta. Asjaolu, et Eesti ei rakendanud kuni 2017. aastani isegi Euroopa Liidu poolt lubatud mahus otsetoetusi, on meie parempoolsete valitsuste karuteene Eesti põllumajandustootjate vastu. See omakorda vähendas meie tootjate võimekust suurendada tootmismahte. See aga oligi ju Euroopa Liidu vanade liikmesriikide eesmärk! Nii lihtne see ongi!

Mis saab suurfarmidest?

Omaette probleemiks võivad tulevikus kujuneda meie suurfarmid. Ühelt poolt vähendavad suurfarmid tööjõu vajadust ja võimaldavad kasvatada tootmismahtusid. See oleks nende plusspool. Kuid teiselt poolt suurendavad moodsa tehnoloogiaga varustatud ja kallid suurfarmid toodangu omahinda, mis teevad meie suurtootjad jälle vähem konkurentsivõimelisteks. Samal ajal on suurfarmidele ka teistel põhjustel väga palju vastaseid. Eriti jõuliselt protesteerivad nende vastu keskkonna- ja loomakaitsjad.

Arvan, et meie suurfarme tuleks vaadata hoopis teise nurga alt. Leian, et rajatud suurfarmid kujutavad endast hoopiski viitsütikuga pommi Eesti rahva elujõule ja rahvuse säilimisele. Need mõisataolised ettevõtted vajavad väga palju odavat tööjõudu, kuid kahjuks on seda raske juba praegu leida. Kas rahvas on juba aru saanud, et „uusmõisad” ikestavad suure osa Eesti rahvast ja sisuliselt muudavad nad pärisorjadeks? Eesti rahvas mäletab veel kuldaega aastatel 1935–1940, kui rajati tuhandeid uusi talusid(KODUSID), tehti ropult tööd, kuid sellega kaasnes ka armastus kodumaa vastu. Tänapäeval aga piiravad „mõisad” tugevasti kaasaegsete peretalude arengut ja eesti rahva taastootmist. Vastuolud suurtootjate ja peretalude vahel MAA pärast süvenevad. Moodsatel mõisadel on juba praegu väga suur vajadus maa ja odava tööjõu järele. Paistab, et see on üle-maailmne protsess, mis tuleb riigi jõuga peatada. Viimasel ajal vallandunud maade haaramise (land grabbing) protsess on jõudnud juba ka Eestisse.

Milleks meile mõisad?

Rooma paavst Innocentius III kuulutas 13. sajandi lõpul Eesti alad neitsi Maarjale ehk Maarjamaaks ja alustas ristirüütlite ja Saksa aadlike toel Eesti ja Liivimaa vallutamist. Eesmärgiks nn paganliku „maarahva” valitsemine ja Saksa mõisnike kasuks tööle rakendamine. Praktiliselt kõik tööd mõisates tehti Eesti maarahva tööjõul – mitte ainult põllutööd ja karjakasvatus vaid maarahva jõuga ehitati üles ka mõisahooned ja kõik muu. See oligi üks maarjamaa vallutamise eesmärke! Kahjuks ei ole sakslaste unistused ka praegu kuhugi kadunud. Toon mõned näited. Tuletame meelde Vabadussõjas lahinguid Rauddiviisi vastu, kui sakslaste sooviks oli taas oma mõisate tagasisaamine ja Eesti maarahva ikestamine. Kui Hitler alustas sõjakäiku NSV Liidu vastu, siis Eesti aladele pidid uuesti naasma mõisnikud ning Saksamaa võim ning neile tuli tagastada kõik Eesti Wabariigi ajal riigistatud mõisad ning talurahvas neile allutada. Sel ajal, kui olin Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor, ilmus ühel ajal minu vastuvõtule üks saksa mõisnike järeltulija ja tegi ettepaneku Eesti verisulis talunike toetamiseks. Kummaline oli see, et ta pakkus soodsatel tingimustel laenu, kuid laenu tagatiseks pidid laenusaajad andma oma maa. Tema toetusel rajatavate õunaaedade saak tuli turustada ainult tema vahendusel. Polnud raske ennustada, mis juhtunuks, kui talude poolt toodetud õunasaak oleks ikaldunud või talu muudel põhjustel pankrotti läinud? (kokkuostuhinnad pidi tema kehtestama!). Kuna laenude katteks oli talunike maa, siis oleks sakslane suhteliselt lihtsalt maa omanikuks saanud. Kuna tehingud tuli teha tema vanavanematele kuulunud mõisate maadel asuvate taludega, siis polnud raske ette näha tulevikku – mõisasüsteemi taastamist. Loomulikult keeldusin sellise avantüüriga kaasa minemast. Mõni aeg hiljem tegi endiste mõisasüdamete erastamisest juttu üks sakslasest Erastamisagentuuri nõunik. Seejärel tuli ettepanekuga mõisade erastamiseks endistele omanikele välja ka toonane Isamaa ning president Lennart Meri, kes kutsus ellu ka ordeni Maarjamaa Risti. Kui seletasin, et põllumajandusministri haldusalas olevad mõisad on kõik juba enne teist Maailmasõda Eesti Wabariigi poolt sakslastele kompenseeritud, surve mõisasüdamete erastamiseks vaibus. Siinkohal ma näen teatavat kaudset ohtu ka praegustele taludele. (Land grabbing protsess on Eestis juba käivitunud!).

Kuna eestlane ei soovi teise eestlase juures pärisorjaks olla, tekib suurtootjatel tööjõu probleemi lahendamiseks vajadus Eestisse tuua hulgaliselt odavat välistööjõudu Aasiast ja teistest riikidest, mida on juba ka tehtud. Need protsessid on aga otseses vastuolus mitte ainult Eesti Vabariigi Põhiseadusega vaid ka Eesti riigi säilimisega pikemas perspektiivis! Miks Riigikogu neid protsesse ei peata? Kas meie kõige kõrgem valitud kogu seda protsessi tõesti ei tunneta? Tundub, et käivitunud on „veneajast” veelgi suurem rahvust hävitav protsess. Võimalik, et nii suurtöösturid kui ka põllumajanduslike „mõisate” omanikud algatavad varsti Põhiseaduse muutmise, mis looks maakapitalistidele eeliseid odava välistööjõu sissetoomiseks ja veelgi legaalsemaid võimalusi maade haaramiseks ning väiketootjatelt (peretaludelt) ülesostmiseks. Samal ajal otsivad ettevõtlikud eestlased jätkuvalt tööd välismaalt. Tuleb välja, et midagi on Eesti riigis väga mäda! Vaatame veel mõnda käimasolevat protsessi lähemalt.

Puukfirmad Eesti turul

Puukfirma all mõtleme välismaist ettevõtet, mille eesmärgiks on Eesti loodusressursse ja tööjõudu ära kasutades teenida välismaisele ettevõttele kasumit ja see siis emamaa riiki (välismaale) viia. Selliste välismaiste ettevõtete lubamine ja ilmumine Eesti põllumajandussaaduste turule on selgelt kahjulik meie maamajanduse arengule. Puukfirmad kasutavad meie tööjõudu, maad, metsa ja vett ning Eestis toodetud toorainet lihtlabaselt raha (kasumi) teenimiseks. Erinevatel hinnangutel viiakse puukfirmade kaudu Eestist välja 2–10 miljardit eurot aastas. Loomulikult vaesub selle summa võrra igal aastal ka Eesti maaelu. Seega välismaiste toiduainete impordi kõrval vaesustavad Eesti maaelu ka paljud välismaised puukfirmad. Selguse mõttes nimetame nendest mõned. Näiteks soome talunikele kuuluvad Valio piimandusettevõtted, HK Ruokatalo (Põhja-Soome lihaühistu) lihatööstusettevõtted, sh Rakvere Farmid (lihakombinaat, sigalad ja suur seavabrik Viljandimaal), Atria lihatööstus Valgas, linnutooteid tootev endine Tallegg Saha Lool ja Tabasalus, Taani talunikele kuuluv väetiste ja teravilja turundav ettevõte Baltic Agro, põllumajandusmasinaid turustav ettevõte Konekesko, Prisma kaupluste kett jne, jne). Need on ainult mõned näited. Sageli on nende ettevõtete omanikuks välismaised põllumajandustootjad-talunikud ja nende ühistud. Kui Euroopa Liit ja Eesti sellist tegevust jätkuvalt toetab, siis kas see on ikka Eesti talupere suhtes aus ja eetiline?

Olen seda teemat korduvalt käsitlenud ja selgitanud, et puukfirmade vastu saab turukonkurentsis ainult meie tootjate ühistegevus ja turgude reguleerimine (tollid). Tundub, et viimasel ajal on sellest juba ka aru saadud. Ühistegevuse võiks viia ka rahvusvahelisele tasandile (nn. Euroopa Ühistud). Olemuselt on välismaistele tootjatele kuuluvad puukfirmad ebaeetilised ja põhimõtteliselt seega kuritegelikud Eesti rahva ja riigi vastu. Kasutades ära meie põllumajandustootjate suhtelist vaesust ja ka väheseid ärioskusi, on imbutud Eestisse. Meie looduslikke resursse hõivates ja kasutades teenitakse välismaalastele kasumeid. Paradoksaalsel kombel toetab Eesti valitsus neid nii rahaliselt (Pria toetused) kui ka moraalselt (jagab aurahasid ja tunnustusi!). Selline tegevus ei toeta mitte kuidagi eesti põlisrahvast! Leian, et need inimesed(ametkonnad), kes puukfirmade tegevust Eestis toetavad, tegutsevad sisuliselt Põhiseaduse sisu ja mõtte vastaselt. On korduvalt tõestatud, et äärmuseni viidud vabakaubandus on Eesti maaelule äärmiselt kahjulik. Ja seda igas mõttes. Tuleb sekkuda!

Kahjuks on poliitikud selle teema sisu ja olemuse mõistmiseni jõudnud alles viimastel aastatel. 1930-tel aastatel asutati Eestis president Konstantin Pätsi seadustega terve rida ühistulisi ekspordiorganisatsioone (näit. Eesti Võieksport, Eesti Lihaeksport, Eesti Munaeksport, ühispangad, ühiskindlustus, ühiskasutus jt, mis koondati Ühistegevuskoja võimkonda). Kiiresti kasvasid Eesti talupidajate tulud, Eesti külad sisuliselt renoveeriti, riigi toel ehitati terve rida asundustalusid, olemasolevad renoveeriti, küladesse rajati valitsuse ja talurahva initsiatiivil ridamisi koole, seltsi- ja kuluurimaju jne. See periood (1935–1940) oli Eesti küla renessansi, uuestisünni aeg. Ka praegu oleks viimane aeg riiklikul tasemel alustada Eesti külaelu taaselustamisega. See peab algama põhimõtteliselt uute ja strateegiliste poliitiliste otsuste vastuvõtmisega. Allpool on esitatud autoripoolsed seisukohad, millest ja kuidas võiks alustada.

JÄRGNEB:

FOTO: PM/Scanpix

Kommentaarid

Üks kommentaar loole “Majandusteaduste doktor Jaan Leetsar: Uus maaelu ja -majanduse poliitika ( I osa)

  1. Aare Pällin kirjutas:

    Hea ja täpne analüüs teadlaselt ja õppejõult. Jõudu ja jaksu!

Kommenteerimine on suletud